On ilmselge, et inimesed on muutunud mugavamaks — seda pole mõtet eitada. Kõikjale veeretavad meid rattad, pere ja sõpradega hoiab ühenduses vaid nupuvajutus. Muutunud on ka rollid, sealhulgas televiisori oma. Kui varem oli see suurte inimeste meelelahutuskeskus ja uudistehuviliste infoallikas, siis nüüd on lisaks spordi- ja seebikahullude rahuldamisele televiisoril veel üks suur ja tähtis roll: lapsehoidja.

Kui kuulata, millest lasteaia- ja koolilapsed räägivad, siis ikka ja jälle kostavad kõrvu erinevate saadete ja filmide nimed. Kui jälgida, kuidas nad käituvad, siis on selgelt äratuntavad kõikvõimalike superkangelaste või pättide rollid, tüdrukutele meeldib olla peen ja peetud või vastupidi — edev ja tiirutav nagu superstaarisaate kangelased laval. Ja kust nad seda kõike õpivad? Ükski isa või vanem vend ei õpeta poissi niimoodi mängupüssiga sihtima ja tulistama, nagu teevad seda märulifilmid. Kust nad õpivad neid hääli, liikumisi, olukordi? Öelgu ema mida tahab, kui laps on möödunud õhtul märulifilmi vaadanud, on see talle otsaette kirjutatud.

Noored emad on üha tublimad ja hakkajamad — väikeste laste kõrvalt jõutakse töötada, trenni teha, maja korras hoida, sõbrannadega kokku saada… Kas pole mitte tubli? Aga mõelgem nüüd, kui palju aega pühendavad need emad reaalselt oma lastele tähtede ja lugemise, lindude ja loomade õpetamisele? Mitu tundi oma päevast veedavad nad oma lapsega mängides või õues maailma avastades? Paraku tulevad kõik need lapse kõrvalt töötamised ja enda heaolu hoidmised lapsega tegelemise arvelt.

On arusaadav, et ükski vanem ei suuda kakskümmend neli tundi ööpäevas oma lapsele tegevuskava välja mõelda ning vahel on vaja puhkust, mil laps keskenduks ühele asjale ja vanem saaks ruttu vajalikud toimetused ära teha. Küll aga suudame me teha valikuid — mida ja kui kaua oma lapsele lubada? Miks mitte asendada vägivaldse alatooniga multifilmid näiteks “Bullerby laste” dvd-ga, kust laps õpiks ka suhtlemist ja saaks ideid? Kuue lapse igapäevased tegutsemised ja mängud on igatahes arendavamad kui kassi ja hiire lõputud püüdlused teineteisele otsa peale teha.

Püüame teha teadlikumaid valikuid — las telerivaatamine olla lapsele elamus, mitte ajaviide. Perega võib teha vahvaid filmiõhtuid, enne mida küpsetatakse koos midagi maitsvat. Lapsele võiks telekas kuuluda selleks tunnikeseks päevas, mil sealt jooksevad põnevad eestikeelsed laste- ja loodussaated. Mida vähem “rämpsu” me oma lastele kättesaadavaks teeme, seda vähem nad seda ka tahavad. Meie kui lastevanemate töö on selle eest hoolitseda.