Ka minu lapse lasteaias on eelarvega kitsas, heaks uudiseks, nagu juhataja tänavu sügisel lapsevanemate koosolekul ütles, on, et sel aastal ei vähendata lasteaia eelarvet. Irooniline, kas pole? Juurde ju ka midagi ei antud, aga inflatsioon on ometi fakt.

Masu ajal suutis meie lasteaia võimekas juhataja hoida kasvatajate koormuse (ja palga) kärpimise minimaalsel tasemel ja nii käivad meie kasvatajad tööl koguni 0,9-koormusega, saades nii palka umbes 400 eurot kätte. Samuti suutis juhataja alles hoida lasteaia köögi ja koka, kuigi mingil hetkel paar aastat tagasi tõestasid kõik "asjatundjad" õhinal, kui palju odavam ja kasulikum oleks lasta toit mujalt tuua. Mina igatahes olen meie lasteaia köögiga enam kui rahul ja ka söögiraha on täiesti mõistlikkuse piires.

Laste turvalisuse nimel on seal lasteaias ära tehtud kõik, mida piiratud eelarve võimaldab, sealhulgas muidugi paljuski lapsevanemate abiga, mis teha. Ent kui on näha, et juhatajale laste ja lasteaia hea käekäik korda läheb, siis on ju ka lapsevanematel suurem huvi aidata ja kaasa lüüa.

Rääkimata sellest, et juhataja suhtumisest oleneb väga palju ka kasvatajate enda suhtumine - kasvatajate valik loomulikult ka. Meie lasteaias ei ole veel juhtunud, et lapsed oleks kusagil omapead, ehkki ka meil on rühmad 24-pealised. Kasvatajad (vabandust, õpetajad) saavad nendega hakkama täiesti imeväärselt hästi, teevad nendega igasuguseid loovprojekte. Õueskäimine on organiseeritud nii, et alati on rohkem kui üks kasvataja õues, hoov on korras ja nähtav. Lapsed armastavad neid kasvatajaid. Ja jällegi juhataja suhtumine asjasse - kui mõni kasvataja peaks haige olema, siis ta asendab teda vajadusel ise. Ta pole kunagi kõrvalseisja.

Kus siis on selline imeväärne lasteaed ja kasvatajad? Teate, ma ei julge seda öelda. Ma ei julge selle lasteaia nime öelda, sest ma ei taha, et sellel lasteaial ja juhatajal minu pärast pahandusi tuleks. Praegu veebimeedias käiv nõiajaht ja möll lasteasutuste ümber, anonüümsete kommenteerijate pahatahtlikkus, annab selliseks hirmuks enam kui põhjust. Ma võin ainult öelda, et see lasteaed asub Tallinnas ja see on tõestuseks, et ka napi eelarvega annab päris palju ära teha, kui inimesed ise on motiveeritud ja asjatundlikud.

Inimesed on lasteasutuses tähtsamad kui peened remondid, projektid ja moodsad ümberkorraldused. Inimesed on ju need, kes lapsi tegelikult hoiavad, mitte sile sein või uhked atraktsioonid. Kui uhkes majas ei ole õigeid inimesi, kes lapsi mõistaksid ja oskaksid neid hoida, siis pole kuitahes kallitest remontidest abi. Inimestest oleneb kõik ja kui inimesi - lasteaiaõpetajaid ja juhatajat, söögitädi ja kokka, majahoidjat ja koristajat - ei väärtustata, siis oleme valel teel. 

Aga inimesi meil kahjuks tõepoolest ei väärtustata, ning ka seekordse õnnetuse järeldusena ollakse pigem nõus eraldama raha asjadele ja atraktsioonidele, kui näiteks palkadele. Sellest on kahju.