Dagmar Lamp: emadus on kohutav!

Asi on selles, kuidas seda noortele naistele serveeritakse:

"sünnitus on teinekord kolmepäevane piin"
"osadel emadel on imetamine valulik" -
"võivad tekkida rasedusarmid"
"raseduspekk ei lähegi mõnel enam ära"
"mõned imikud magavadki ainult poole tunni kaupa"

aga keegi kurat ei kujuta ette, et see just NEIL nii juhtub. ja juhtub märksa sagedamini kui eelpooltoodud tinglike näidete varal oletada võiks - kui serveerida seda sellise õudusena nagu see tegelikult ka on - sünniks märksa vähem lapsi ka.

Tuleb ära lõpetada see jura et "õige loomulik sünnitus on peaaegu valutu" sest see on haige ahvi ila. Lastesaamine on rõvedalt valus füsioloogiline protsess ja selles pole mitte midagi meeldivat. NORMAALNE on valust röökida ja sünnituse ajal end täis lasta - seda ei pea häbenema, see on loomulik.

Kui keegi ema räägib mulle, kuidas ta tingimusteta naudib titelappidega tegelemist ja jonniva lapsega mässamist - mina hakkan küll otsiva pilguga ta näost seda viimase piirini viidud kuid ülima enesepettusega end veel vaos hoidva inimese ängi. Ei ole vaja ülistada ja imetoredana serveerida midagi, millel on nii positiivseid kui ka vägagi negatiivseid aspekte. Tuleb endale tunnistada, et teinekord tahaks oma last täiest vihast raputada ja see tunne on NORMAALNE - selle tunde äratabamine ja omaksvõtmine aitab vältida enesekontrolli kaotamist. Vägivallatungi lapse peal välja elamine on hoopis midagi muud...

Daki jutt on 5+. Kõik lapsed ei ole armsad ja mitte ükski laps ei ole armas kogu aeg - ka lapsed võivad olla väikesed vastikud sitapead. Sitapäisus ei ole midagi seliist, mida annaks vanuseliselt piiritleda.

Aitäh Dagmar, sul on absoluutselt óigus ja nii hea on kuulda, et ma pole ainuke kes nii tunneb.
Mulle on piisanud paarist repliigist mónes seltskonnas, et olla maailma suurim pólgusobjekt kuudeks. Tänud sulle julguse eest ja pane nüüd vaim valmis- juhuks kui oma loo kommentaare loed:)

mitte ükski naine ei tea enne esimese lapse sünnitamist, mis teda "päriselt" ees ootab. sõbrannade ja sugulaste tittesid vahtides näed vaid üht poolt sellest asjast. nii et see süüdistus: kus ta 9 kuud tagasi oli, see ei sobi siia loogiliselt küll kuidagi.

ma lugesin sellest artiklist küll midagi muud välja... autor ei ütlegi, et ta tahaks, et lapse kasvatamine oleks nagu kaktuse kasvatamine, vaid rõhutab seda, et lapse kasvatamine ongi raske kohati ja sellest aitab üle väike nali ja positiivne ellusuhtumine. selles osas ju kõik õige ja kohane.

Emadus on kohutav, nõus. Esmalt 9 kuud lapse kandmist, mis pole üldse kerge, sünnitus, õmblused, keha muutumine, sünnitusarmid, seks pole enam see, mis enne, kohutav unepuudus, üleväsimus, närvilisus, muretsemine, terve ülejäänud elu vastutus kellegi ees ja suur kohustus selle kõigega hakkama saada. Peale selle pead veel hea abikaasa olema jne. Võikski loetelu jätkata. Aga isadus? Pole võrreldav, olgem ausad. isade töö piirdub rohkem lapsega mängimises, võibolla ka mõnikord söötmises ja lapsega jalutamises. Öelge ausalt, kui paljudel naistel on mehed nutva lapsega öösiti üleval? Mehed ju peavad järgmine hommik tööle minema ja välja puhkama, aga naine on ju päevad läbi kodus, tal aega küll magada, kas pole nii? :P
Võibolla sellepärast nii palju purunenud peresid ongi, et ettekujutus ja tõelisus ei ühti.
Sellepärast nõustun, et nalja ja optimismi on vaja. Lapsed pole nõrkadele.

see võib oleneda lihtsalt inimese sõnakasutusest ju ka. Ma olen ema ja eks ikka on raskeid hetki ja pisarakegi on silma tulnud. Aga minu sõnakasutuses "kohutav" käib pigem vägistamise, tapmise vms jubeda kohta. Umbes nii nagu keegi loobib sõnu "armastus" ja "sõprus" iga suunas, aga teine on need kuidagi erilisemaks teinud. Samamoodi on mul ka negatiivsed sõnad nö erilised. Et iga asi pole kohe kohutav ja jube, vaid on keerulised, rasked jne. Mitte et ma oma sõnakasutust pidevalt kontrolliks, aga kui läheb juba kirjutamiseks ja täpsemaks mõtlemiseks, siis küll ei hakkaks emadusega seotud lugudele selliseid silte nagu "kohutav" külge kleepima. Pigem ütleks ikka, et keeruline või raske ja kui jutt on nt vägistamisest, siis ütleks et kohutav. Olgem ausad, osad kogemused on siiski palju hullemad kui emadus. Emadus on ikka üks lihtne lugu võrreldes paljude jubedustega, mida pidevalt läbi meedia kuuleb. Nii et "kohutav" võib tõesti olla osadele inimestele emaduse iseloomustamiseks veidi üle vindi keeramine. See ei tähenda, et neil kohe lust ja lillepidu on, kui "kohutav" pole.

Mis puutub sünnitusjärgsesse depressiooni, siis ma arvan, et paljudel juhtudel jääb see diagnoosimata, sest naise tugivõrgustik ei oska seda märgata. Depressiivne inimene niikuinii on juba jõuetu ja see, et ta ise läheb ja selle diagnoosi endale "küsib" on ikka väga suur samm. Depressiooni on vaja lähedastel märgata ja ka last kontrollivad arstid peaks ema enesetunde kohta küsima ning märkama, mis toimub. Loomulikult depressiooni tihti ka häbenetakse, aga kuna sellega kaasneb ka teatav jõuetus/apaatsus, siis on ka ilma häbita raske endale ise abi otsida.

minu jaoks oli kogu see ettevõtmine seotud töö ja hirmudega. Hirmudega, et hakkama ei saa, et raha ei jätku, et kasvatuses teen vigu jne jne. Kokkuvõttes, et lihtsalt töö, mis tuli ära teha..
Tagantjärgi leian, et selles kõiges oleks pidanud rohkem õnnetunnet ja rõõmu olema. Alati varjutas hirm õnnetunde ja kustutas rõõmuhetked.

Minule meeldib see artikkel . Hea Ema olla on raske-väga palju tööd . Annan endast parima , olen öhtuks väga väsinud . Küsin endalt ,kas oleksin vöinud midagi laste heaks veel paremini teha .
Abikaasa jäi pärast 2 lapse sündi kolmandale kohale-minu elus . Kui lähen shoppama ostan asju ainult lastele vöi mehele. Olen hakanud unustama iseennast . Naudin hetki kui olen täiesti ÜKSI , kui köik pereliikmed magavad . Siis loen ,vaatan lemmikfilme ,unistan ja jään magama . Öösel kella kolme aeg ärkab üks lastest ja tahab potile vöi juua . ..Ja uus päev algab . Viimasel ajal mees nuriseb ,et figuur ei ole enam nii hea -kui enne 2 lapse sündi ...Olla hea ema ja hea naine on raske ,minu jaoks väga raske .Kahtlen viimasel ajal endas . Önneks löpeb minu emadepuhkus veebruaris ära ja lähen tagasi suurde firmasse tööle . Panen selga kostüümi ja kingad -kontsaga .
Soovin köikidele Emadele HEADUST ,JÖUDU , KANNATUST , TARKUST !!!
Ema

Tahtsin just täpselt sama öelda! Ükskõik, kui palju sa eelnevalt ka ei uuriks, loeks ja ette ei vamlistuks- emadusest kui sellisest saad alles siis aru, kui ema oled. Ja olen nõus, et on uskumatu, kuidas sa vôid ühel hetkel oma last kiruda ja teisel hetkel mõelda, et ta on sinu jaoks elu mõte.

Kommentaare lugedes tundub nagu piirduks emadus lapse paariaastaseks saamisega. Mähkmed , imetamine, magamatus jne. Aga tegelikkus kipub plema hoopis midagi muud. Emadus kestab elu lõpuni.
Emadus ongi kohutav ja imekaunis üheaegselt.
Keegi ei tea milliseid hoope võib saatus jagada või milliseks inimeseks kasvab laps.
Kujutlege lapse esimest koolipäeva - on ju ilus. Aga kui sedasama last teise või kolmanda kooliaasta keskel enam kooli ei lubata, saadetakse koduõppele, kuna ta kiusab, peksab teisi ja ei lase tervel klassil õppida?
Kujutlege lapse koolilõpetamist, lilled ja pisarad... Aga kui seesama laps peale pidu koju kakerdab ja järgmisel päeval selgub, et ta on lisaks alaealisena joomisele auto ärandanud ja selle hunnikusse sõitnud ning teil tuleb lisaks alkoholimürgituse ravimisele ka suuri summasid kahjutasudeks maksta?
Kujutlege päeva kui laps abiellub... aga päeva kui lähete oma tütrele külla ja leiate ta siniseks pekstuna vannitoa nurgas kössitamas.
Või päev kui te saate ise vanaemaks?
Jne, jne...
Mõelda tuleb suuremalt, sest elu ise on ikka väga kirju - ilus ja kohutav üheaegselt.

teinekord loe l6puni ja m6tle kaasa mitte ära hakka kohe lahmides diagnoose panema. Uskumatult palju negatiivset on yhes inimeses

jah on, kohutav ja hingemattev, eriti veel koos egoistist mehega (lapsi ei ole üks, vaid kolm)

Olen artikli kirjutajaga täitsa nõus.Olles 3 lapse ema ,tean,et need kallid ,imearmsad lapsed,ajavad su mõnipäev täitsa hulluks.Olen oma tutvusringkonnas alati julenud öelda,et väikelapsed pole mingid inglid.Lapsed provotseerivad,kontrollivad su taluvuse piire,jonnivad......Kõik päevad on erinevad .Ma väga armastan oma väikseid füürereid,ja ei kujuta oma elu ette ilma lasteta.Aga need emad kes väidavad,et lastest on ainult rõõmu,olgu õnnelikud.

täielik tõde ja meeldib, et keegi sellest kirjutab.

Liiga palju pseudoprobleeme. Et kedagi vabaks anda, peab ise vaba olema. Mitte segi ajada vabakasvatudega (kasvatusest vabaga).
Tulebki välja, et kui sul on pidevalt tuli takus: marlimähkmete pesemine, titetoidu muretsemine (defitsiit) tissitoidu lisaks, igapäevased olme- ja selvemured (eluasemeid polnud ka vabalt võtta - järjekorrad, kui sinna üleüldse võeti), siis ei jää aega muretsemiseks. Naeratad (vahel küll läbi pisara) ja vastu saad maailma kallima naeratuse, mis annabki jõudu. Ja ega noorel perel ei ole kunagi rahakott paksuke olnud. Jah, kui oli hea vanaema - helde-lahke- siis oli OK. Tänapäeval on ka head vanaemad luksus.
Mis meestesse puutus, siis oli vanasti ka siis see tarkus maksev, et naine muretseb nii mitu last, kui ta ise suudab nendega toime tulla. Mõni kümnega, mõni ühega, mõni mitte ühegagi. Hea (soviv kaaneke potile) partner on nagu lotovõit, paljuke neid siis on!
Tahan soovitada, et enda jaoks võtadki teatud eluperioodi ühe päeva korraga ja õhtul lased silme eest läbi, mis läks hästi ja mis tuleb unustada. Ja leiad, et igast rahast on väärtuslikum aeg. Ja eriti see, kui lapsed on väiksed, tahavad sülle ja laulu. Ja mitte kunagi ei tohi lapsele öelda, et ära praegu tule sülle, sest võibolla ta ei tulegi järgmine kord. Ja see aeg on tagasi vaadates hirmsalt lühike.Ärge vähemalt ahastage sel ajal, sest te kasvatate oma eeskujul siis ahastavat inimest.