Dagmar Lamp: miks mehed "unustavad", et neil on juba naine?
Kõige ekstreemsematel juhtudel on mehed “unustanud” mitme kuu vältel ütlemata, et nad kohe näiteks isaks saavad. Ja nii on juhtunud üsna sageli, et tüdrukud on enda teadmata olnud armukesed ning saanud osa petmiskogemusest, olles sellel poolel, keda tavaliselt põlatakse ja pika pilguga vaadakse. “Näe, seal läheb suhtelõhkuja. Milline hoor!”
Tegelikult muidugi on tegu puhtalt mehe enda süü ja vastutusega, mille ta võtma peaks. Vahel nad ka muidugi mitte ei varja, vaid lihtsalt hämavad. “Jajah, meie suhe on ammu juba surnud, oleme koos laste/mugavuse/pangalaenu/ühise erakondliku kuuluvuse tõttu,” ütlevad nad lame-ass põhjenduse. Ja me, naised, vahel seda ka usume. Miks? Noh, see, miks ÜLDSE uskuda midagi, mida teine inimene sulle räägib, on muidugi üleüldse teine teema. Aga siin kontekstis usume me vist peaasjalikult selle tõttu, et me tahame uskuda. Ja ka seetõttu, et inimestel on õigus teha omad valikud, ka siis, kui need on valed. Valik petta oma rasedat naist, valik varajata tüdruksõbra eest, et sul on juba pere…
Miks mehed seda teevad? Eks neilgi ole omad põhjused, kõigil erinevad. Mõned ongi sitapead, teised aga ilmselt ei oska alguses arvatagi, et lihtne flirt kuskil peol või baaris võib lõpuks areneda millekski, mis võtab su elust ja ajast nii suure osa, ajab pea totaalselt segi. Lõpuks sa oled oma segapudrus ja kirud end, et oli siis raske suu lahti teha ja öelda sellele ilusale tüdrukule, et sorri, ma olen võetud, kuigi sa meeldid mulle nii väga…
Aga mehed on varjanud ka naljakamaid asju. Näiteks seda, et ta on keskealine ja elab ikka veel oma emaga. Või näiteks seda, et ta on poliitik. Või seda, et ta peab kodus vutte. Või seda, et ta lemmikraamat on “Mein Kampf”. Või et ta on käinud igal 2 Quick Starti kontserdil. Ja naised omakorda varjavad. Vahel asju, millest rääkimine ei tundu (endale) oluline, vahel asju, mis on liiga isiklikud. Aga enamasti siiski asju, mis on piinlikud. Me ju ikka tahame, et me paistaksime välja võimalikult suurepärased ja maailma lahedaimad.
Ega ma siin tegelikult räägigi ju asjadest, mis esimesel kohtingul välja ei tule ja ütlemata jäävad (sest neid asju on miljardeid). Küsimus on ikkagi selles, et see on veider, kuidas suhted naiste ja meeste jaoks teinekord erineva kiirusega arenevad. Naisena tunned juba, et voah, sellesse siin võib investeerida. Ja investeeridki — oma aega, energiat, tundeid. Saad vastu ka, tundbki, et kõik liigub mingis ühises suunas… Ja siis näed järgmine päev Facebookist, et tüüp on saanud õnnelikult isaks.
Oot… mis just juhtus?!
Kõigi valedega, ka nendega, mis algselt pole valedena mõeldud, vaid lõpuks kuidagi valesasipuntraks kasvavad, on sama lugu — kui juba lumepall veereb, on seda raske peatada. Ja mulle on hakanud tunduma, et suhtemängud pole ka midagi muud kui valed. Milleks kõik see “ära vasta ta sõnumile kohe, oota natuke, las praeb” või “sa ei tohi talle öelda, et ta sulle meeldib, sest siis sa hirmutad mehe ära ja üleüldse, SINA pead olema see, keda jahitakse”? Milleks see? Elu ja suhted pole juba piisavalt keerulised ilma tobedate mängudetagi? Oh, jah, muidugi on eriliselt tobe olla selles rollis, kes tunnistab esimesena, et tal on tunded ja tahaks sellest toredast kooshängimisest midagi suuremat luua. Eriti piinlik on, kui su tunnetele ei vastata ja tüüp kõige nelja tuule poole kaob, hirmust, et järgmisel hetkel ärkab üles, sõrmus sõrmes ja tittede rada järel.
No ja mis siis? Vähemalt sa ju olid aus. Miks peaks seda häbenema, kui sa kedagi täiesti totaalselt ägedaks pead ja talle seda ütled? Kui sulle ära öeldakse, on muidugi vastik, torkab ja on valus… Aga vähemalt sa tead. Ja ei pea kahe kuu pärast Facebookist nägema, et ta on lapse saanud.
Tunded tulevad ja lähevad, inimesed tulevad ja lähevad. Mänge leiutatakse ka koguaeg aina uusi ja hullemaid.
Mina, muide, tundsin, et on elus juba küllalt mängitud. Ja mis see mulle andnud on? Katkised närvid ja meeste kohta ei tea ma ikka eriti palju rohkem kui seda, et nad on ikka ühed veidrad loomad, kellest on vahel nii raske aru saada. Aga äkki kui ma ise ei mängi, siis ei mängita minuga ka? Või mängitakse vähemalt ausamalt ja vähem?
Võiks see asi nii töötada? Võiks ju.
Mida mehed teie eest varjanud on? Ja mida teie ise meeste eest varjanud olete? Kirjutage kommentaaridesse!
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
