Dagmar Lamp: üksikema elu ja sõpruse võimalikkusest maal
Vähemalt minul jääb seljataha järjekordne tormiline aasta. Palju emotsionaalset karuselli, aga peamiselt siiski ääretult palju positiivseid emotsioone. Ma leidsin palju uusi sõpru, ma lugesin tohutul hulgal akadeemilisi tekste, mis kõnetasid mind nii, nagu varem ükski teadustekst pole kõnetanud. Ma uitasin hilistel õhtutundidel ülikooli koridorides, ma naersin loengutes ja vähemalt ülikooli mõttes pole vist elu sees nii palju presentatsioone pidanud tegema kui sel aastal.
Nii et vähemalt ühes asjas olen ma veendunud: ma olen valinud endale absoluutselt õige eriala. Kommunikatsiooniteadus on nii kohutavalt põnev ja aina rohkem näen ma mustreid ja seoseid pealtnäha igapäevaste asjade taga. Natuke teeb muidugi kurvaks, et — eriti Eesti blogi- ja meediamaastiku avalikus ruumis — inimesed sageli ei mõtle, mida nad ütlevad ning mis tähendus võib nende sõnumitel tegelikult olla. Kuidagi palju on seda vihkamist ja õiendamist ja sellel aastal ma tõesti saan ikka rahuliku südamega kinnitada, et ka minulgi on lõpuks internetijälitaja, umbes nagu kõigil lahedatel lastel. Tere, kallis! Aitäh, et pidevalt ühte ja sama kommenteerid! Ma olen sulle korduvalt vastanud, et ma ei vasta sulle ;) But keep trying! (Püsilugejad teavad täpselt, kes on see kommentaator, kellele ma viitan.) (Ja üldiselt ma mõtlen, et mul võiks olla jälitaja, kes toob mulle vahepeal lilli ja pitsat, selle asemel, et rumala järjekindlusega internetis mu kolumnide all üht ja sama jama suust välja ajada.)
Lisaks olen ma sel aastal olnud sunnitud mõtisklema rohkem sõpruse üle kui tavaliselt. Nimelt kolisin aasta alguses Tallinnast poolesaja kilomeetri kaugusele ja see on pannud nii mõnedki asjad ümber hindama. Esiteks: mitte keegi ei saa täpselt aru, milline hullumeelne logistika võib peituda ühe lapsega kodus oleva töötava ja õppiva üksikema elu taga. Ja mina saan vaid teha seda, et ma püüan rohkem, püüan ninast vere välja… või siis teen vahepeal pealtnäha karme valikuid võtta ka mõni õhtu iseenda või peika jaoks. Sest lihtsalt kõikjale ei jõua, ja üksikemana maalt ei jõua peaaegu et üldse mitte kuskile. Ja kui jõuakski, siis pole transporti tagasi koju või öömaja või… Oeh.
Nii et elu võimalikkusest maal võiksin ma pikalt kirjutada. Kuidas teevad seda inimesed, kes elavad keskustest veel kaugemal, ma ei teagi… Või noh, eks on vist suur vahe ka, kas elada kortermajas keset metsi või siis talus. Aga sellest mõni teine kord.
Sõprusest olen veel mõelnud. Kui raske on minu vanuses inimesel uusi sõpru leida! Lühike katse Tinderiga näitas, et sealt leiab ägedaid tuttavaid, aga peamiselt ikka selliseid, kes panevad esikohale ühe kiire kähkuka. Seda rohkem hindan ma neid sõpru, keda sel aastal elu mu teele on veeretanud! Ma olen avastanud kahe täiesti ootamatu naisega vaat et hingesuguluse. Mul on üüratult hea meel, et te olete mu ellu sattunud ja pakkunud neid hetki sel aastal pimedas soojärves tähistaeva all või Põhja-Tallinna tornis ilutulestikku vaadates. Ma leian neid hetki nii vähe, kus sotsiaalset elu elada, aga mul on hea meel, et ma olen püüdnud ja elus on veel maagiat neis õhtutes, kus end kokku võtad ja julgelt seiklustele vastu astud, keegi suurepärane kõrval.
Aitäh teile kõigile, kes te olete sel aastal minuga seigelnud ja mu hullumeelse graafiku osas kannatlikud olnud. Ja aitäh kõigile mu lugejatele, te olete armsad!
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
