AB nagu abort!

 (70)

Inimese algus
AFP/Scanpix

AB, hakka pähe… Väljend AB tähendab siinkohal lühendit sõnast “abort”. See lühend on mu kõrvus tegelikkust peitvalt peenutsev ja massilisest-rutiinsest kasutamisest suupäraseks kulunud sõnakõlks. Midagi klistiiri tegemise või hamba väljatõmbamise laadset.

“Ta käis (jälle) AB-l,” rääkisid täiskasvanud tädid möödunud sajandil põlvkondade viisi kätte harjunud sosinal. “Ei tea, mitmes AB see tal oli juba ka?”

Nii tavaline naistevaheline kõneaine oli see — nagu küünetehniku juures või silikoontisse paigaldamas käimine praegu. Kuna oli üldteada, et mehed teevad oma naudingu pärast naisi soovimatult rasedaks, ei vaevutud neid isegi süüdistama — üksnes seksi kui valu ja vaeva põhjustavat kohustust ei suudetud nautida. Oldi tulvil hirme ja komplekse. Millest ei räägitud — sosistati AB-dest nagu vistrike pigistamistest.

Kirjutan kirjastuse Petrone Print tellimusel praegu järge romaanile “Naisena sündinud”. Mis on neist naistest — kelle vormimisel on seni miksitud mitmekümne naise juhtumeid, ja nüüd lisandub lugusid veel mitmekümnest — kakskümmend aastat hiljem saanud. Kõiki neid elukäike analüüsides ja sünteesides avastasin, et kolm neljandikku toonastest naistest — varasematest ilmselt lausa neli viiendikku — on elu jooksul olude sunnil aborti(sid) teinud.

Arutlesin “Naisena sündinute” uut teksti kirjutades koos ühe tegelasega, kuidas karistatakse neid, kes rasedusi katkestavad. Ehkki toonane AB-inkvisitsiooni konveier töötas tuimestuseta ja narkoosita, ei saa loota, et protseduuri enese piinad — või tänapäeval selle eest makstav raha — kogu karmavõla tasub. Mis siis, et põhjuseta ega ükskõiksena — rõõmsast rääkimata — ei lähe sellele konveierile ju mitte keegi — ilmselt tuleb elude vahelisel ajal üsna tõsine võlg maksta.

Loe veel

Pakkusin välja teooria, et nii mitu korda kui inimene — loe: naine — lõppenud elus sündimata lapsi tappa laskis, nii mitu korda tuleb tal endal abordilootena lõpetada, enne kui ta uuesti sünnib. Kujutate ette — uuesti sündima valmistudes valib see hingeke endale ema ja isa, tema keha eostatakse, kantakse mõned nädalad ja… kraaps-lurts! Naine, kes elu jooksul nelikümmend AB-d lasi teha — aga ma tean üht sellist! — peab enne nelikümmend valusat valestarti sooritama, enne kui taas inimeseks sündida saab. Ja kardetavasti jälle naiseks.

Mida me selle loogika järgi nende meeste karistuseks välja mõtleme, kes neid aborte põhjustavad? Äkki sünnivad järgmisel korral naisteks, keda vägistatakse ja kraabitakse? Ja kuidas jääb paratamatult AB-sid tehniliselt teostavate arstide hingeõnnistusega?

Rasedust katkestada otsustavad inimesed panevad arstile kui käsitöölisele — sel hetkel püüavad nad ju võimalikult vähe juurelda, mida õigupoolest parasjagu teevad — koletu koorma. Abordivastaste radikaalide liikumine Prolife oma fanaatilise vägivalla ja mõrvadega kustutab osade arstide võla. Ent ülejäänud? Arstiks minnakse õppima elu teenimiseks, raseduste toetamiseks ja laste ilmale aitamiseks — mitte surma toomiseks.

Mees abordi juures

Mõne aja eest, kui kirjutasin terviseajakirjale artiklit Eestis just juurutatud tableti-AB-st, küsisin arstide käest, kas sel ajal, kui medikamendid sunnivad emaka väljutama loodet, kelle teised medikamendid ära kustutasid, on mees juures. Arstid ehmatasid selle küsimuse peale. Mida põrgut?! Aga seda põrgut, et kui isa on inimeseks oodatud ja sündiva lapse tulemise juures emaga võrdväärne asjaosaline, kuidas siis AB ajal ei ole?

Miks ta siis soovimatult rasedat naist protseduuriruumi ei saada, mehhaanilise AB puhul pärast, tableti-AB puhul enne Selle ärajuhtumist naise kätt ei hoia, ah? Arstid ütlesid, et nemad ei kannataks seda välja. Kui asja toimetatakse vaikselt ja sujuvalt, väliste emotsioonideta ja liigse seletamiseta, on väljakannatatav, ilma et tundelisematel tohtritel katus sõitma läheks. Kui meestega oleks vaja seletada ja õiendada, ületaks koll ja kole taluvuse piiri.

Järelikult tuleb meestel oma karistus ikkagi järgmises elus selleks naiseks sündides kätte saada, kelle emalikkust retsitakse ja kratsitakse. Ainult et — miks praegusel ajal ikka veel üldse AB-sid tehakse? Miks see teema on ikka aktuaalne ja ärritab seoses põletava sala-päevakorralisusega ka arenenud riikide inimesi? Kuivõrd kontratseptiivid ja teadmised, koolis alustatav inimeseõpetus ja noortekabinetid, kondoomiautomaadid ja sadat sorti tabletid peaksid vähemalt meil siin kõigile käepärased olema, muutub arusaamatuks, miks ja kuidas ikka veel juhtub.

Üks variant on, et vahend veab alt. Teine variant, et lohakus ja rumalus, hoolimatus ja kõlblusetus on jätnud ikkagi igasugused vahendid kasutamata. Kolmas variant — noored inimesed ei usu, et loodusseadused toimivad nende puhul ka, nagu kõigi teiste juures. Kuni pole juhtunud, ei usuta, et alkoholi ja narkootikume pruukides lagundatakse ihu-hinge-vaimu ning tekib sõltuvus — ma olen ju nii tugev ja eriline, kuidas siis füsioloogiline seaduspära mind nagu kõiki teisi puudutab?

Mina maksumaksjana ei ole nõus

Mina kui tubli maksumaksja pole nõus kinni maksma ei lohakust-rumalut-hoolimatust-kõlblusetust — ega ka seda uskmatust, et üldised reeglid kehtivad kõigi kohta. Sedasorti töllakus-AB-d käigu põhimõttel “ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome”. Tegusõnad asendage vastavalt oma rikutusele teemale vastavateks.

Kui vanemad pole oma teismelistele elementaarseid ab-sid selgeks teinud, nii et järgneb AB, siis maksku emad-isad see “trahv” tegemata jäetu eest — ehkki nii koledat õnnetust ei saa mõistagi rahaga kinni maksta. Kui mees on hoolimatu käpard, siis maksku. Vot ei ole nii, et naisele ränirahnude paigaldamise eest tisside asemele on auasi pappida, aga AB-dega saagu emased ise hakkama. Kes tegi, see osalegu põhjustatud katastroofis nii palju kui võimalik.

Millal üldse on AB kui inimsaatuse üks suurimaid tragöödiaid, põhjendatud ja õigustatud ning peaks finantseeritama ühisest rahakotist — ega peaks kuuluma hurjutamisele? Kindlasti siis, kui naine rasestatakse vägistamise käigus. Ent ka niisugustel dramaatilistel puhkudel on teisi lahendeid — tean peresid, kus kasvavad otse sünnitusmajast lapsendatud titad, kellel on just niisugune violentne taust. Mõistagi püstitab selliste raseduste lõpuni kandmine, mille vilja “endale jätta“ — on vast väljend! — ei kavatseta, terve uue teemade-ahela. Lapsendamiseks antavate raseduste turvakodu näiteks. Kuhu varjuda, kus hingeabi saada, kust võimalikult valutult uuesti ellu astuda.

Põhjendatud on raseduse katkestamine juhul, kui ema elu on ohus — ehkki jääb dilemma, kellel ja keda on õigust kelle ja mille nimel ohverdada. Põhjendatud on ka otsus looteeas diagnoositud raske väärarenguga loodet mitte küpsuseni kanda — et mitte asjatult ema kurnata, kui too võiks peatselt ju terve lapse ilmale tuua. Või et mitte tervet peret ja hõimu raske puudega lapse sünniga kaasneva ahelaga piinata. Ehkki arenenud maailmas ollakse julgemad nii väärarenguga beebisid ilmale tooma kui lapsendama. Ja küsimus karmavõlast jääb ka sellistel põhjustel hukkamise puhul ikkagi.

Aborti keelata ei tohi

Üks on kindel — AB-sid ära keelata ei saa ega tohi. Kuigi (soovimatu) rasedus pole enam (ainus) rasestumisvastane vahend, põhjustaks keelustamine ka meie ajal kontrollimatute nurgataguste AB-de tegemise ja AB-turismi teistesse riikidesse. Kel janu, sel jalad. Küll siga pori leiab. Iga pähkli jaoks on kuskil tangid. Ja kõik teised vanasõnad. Kehtivad ka uusajal, mil kõigi eluvaldkondade tase tõuseb ja kiirus kasvab. Professionaalsusest rääkimata.

Kui varasematel kümnenditel astuti oma asja ajamise nimel ja elukorralduse hõlbustamiseks massiliselt komparteisse, siis nüüd on valikuvõimalus, millise partei pumba juurest oma asju ajada. Kui olnud aegadel töötas uskumatult massiline — ja seetõttu tuim — tehniline ja ebahumaanne konveier, siis nüüd on ka AB-kultuuris variatsioonid. Mikro- ja medikamentoosne ja mis kõik.

Sündimata jääjal on oletatavasti suhteliselt ükskõik, kas tema seekordne maine elu jäetakse vaid mõnenädalaseks mehhaanilise või medikamentoosse “sekkumise” tehnikas. Tema ei kuule inimõiguslikke diskussioone naise õigustest otsustada ja vabadusest valida. Tema läheb uuele katsele.

Aga kuidas sa neid eelmises elus eksinud hingi muidu poogid ja roogid? Kui kõigevägevamal poleks mingit olulist põhjust lasta inimestel AB-sid teha, siis ta ei laseks. Küllap on inimese tehnilised-keemilised oskused sekkuda looduslikku valikusse — nii elu tekitades kui hävitades — ikkagi looja tahe. Saagu siis tema tahtmine!







Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare