Äkki abielu rikub kõik
KÖÖGIPSÜHHOLOOGID: Sügise pimeduses on üks ilus asi. Küünlad ja nende valgus.
Nüüd ongi küünalde põletamise suurhooaeg.
Tõstsin rõdule lühtritesse mõned ja lauale ilusad suured valged, Tomi ema kingitud.
Tuba täitub piparmünditee lõhnast ja mahedast valgusest.
Tegin täna külla tulevatele sõbrannadele marjadega želeed.
See on nii lihtne, aga nii hea. Pealegi pole vaja teha midagi muud, kui keeta želee-suhkrust siirup ja kallata see külmutatud marjadele. Seejärel tõsta kauss külmikusse tarretumist ootama.
Tegelikult on lausa uskumatu, et midagi muud üks hea asi ei vajagi.
Tassid, tee, magustoidukausid, lusikad. Unustasin ma midagi?
Uksekell, juba nad tulevadki!
Miia (M): ”Oh kui õdus olemine meid paistab ootavat. Palun, siin on teile ja meile mett.”
Katrin (K): ”Oi, tänud! Täna joomegi teed, saame kohe kasutama hakata, tulge aga edasi!”
Laura (L): ”Sügisene pimedus on kole, kõik on märg ja pruun ja tuju on ka kohe tänu sellele lontis.”
K: ”Noo, aga teate, mis mina meile tegin. Marjaželeed! Sööme suvemälestused enda sisse ning tuju lähebki paremaks.”
M: ”Kas need on teilt suvilast või kust?”
K: ”Marjad? Jah, suvilast, jah. Käisin Tomi emaga koos marju korjamas. Teinekord küll tundub, et sai neid põõsaid liiga palju istutatud, aga talvel marjavarusid vaadates on hea tunne küll. Andsin Tomi emale ka.”
L: ”Sa ütled alati Tomi ema. Naljaks, miks sa teda Lindaks ei kutsu või ämmaks?”
K: ”Aga ta on selline väga tore ja armas inimene, minu kõige kallimatele tähtis inimene. Nende kaudu mullegi tähtis. Mu keel ei paindu teda ämmaks kutsuma, ämm on kuidagi kõrk sõna. Meenutab pigem midagi kurja kui head. Ning Linda on liiga sõbrannalik või vastupidi ametlik. Tomi ema on selline hea ja abivalmis, väga vahva tugi meie perele. Küsib ise, et kas on vaja lapsi hoida või abistada. Samas on ta parajal moel kaugel ega topi oma tarkusi või ennast liiga meie ellu. Lapsed kutsuvad teda memmuks, lastega rääkides kasutan minagi seda sõna. Aga ämm. Ei, ei.”
L: ”Sul on jah ämmaga vedanud, mina nüüd kasutan seda sõna. Sest mul on ämm. Tõeline ämm! Kuigi ma ei saa aru, miks tal minusse selline tõrjuv hoiak on. Ma ju pole mingi tibi, kes sõrmeküüsi jalg üle põlve lakib ja kodus midagi ei tee. Meil on puhas ja hoolitsetud kodu, ma hoolitsen ta poja ja lastelaste eest, mul on hea töökoht. Meil on kõik hästi. Pealegi olen mina temasse alati väga hästi suhtunud, või tegelikult alguses… Aga tema on kõrk daam, suure tähega, kelle portselan-põrsakest küsimata näperdati.”
M sarkastiliselt: ”No aga mõtle ise, sa ju mitte ei näperdanud ta portselanist põrsakest, vaid suisa varastasid selle! Mitte tema pole julm naine, vaid sina, kes sa sellise vääritu teoga hakkama said! Ta kindlasti loodab, et tema poeg sinuga ”seda asja” ei tee ja et teil on loodetavasti sündinud katseklaasilapsed ning ta poeg on kõigepealt oma sugujuure algused purki ”annetanud” ning alles seejärel on sind eostatud. Aga Ain on ju täiesti… nüüd ei tohiks vist öelda, ”purki mineva” olemusega.., see tähendab et täiesti vahva inimene.”
K muigavalt: ”Äkki on ta lapsendatud?”
L: ”Ei ole, aga ma arvan, et tänu äiale on ta oma tasakaalu saanud. Ja loomulikult sõpruskond on teda mõjutanud. Aga jah, näiteks kui me neile külla läheme, on see nagu omamoodi suures näitemängus osalemine. Kummardad, kiidad ja koogutad. Käime seal kokkulepitud päeval ja kellaajal. Täpselt kellast kellani. Tavaliselt Ain räägib isaga, mina pean siis suhtlema lastega ja ämmaga. Oeh, see on piin, sellist tühja small talki rääkida. Ma ei mäleta, et lapsed oleks kunagi ämma süles istunud või ämm oleks neid tahtnud sülle võtta. Äiaga on aga päris vahva suhelda ja lapsedki ronivad kordmööda vanaisa sülle. Ma pole ämma isegi valju häälega naermas näinud.”
K: ”Mõnikord on päris imelik mõelda, et mis nii erinevaid inimesi kokku viib või ühendab. Nad pole sugugi ainulaadsed, ma arvan.”
L: ”Äia ja ämma viis kokku raamatukogu ja kirjastus. Loomulikult on huvitav sama huviga inimesega kokkusaamine, aga sellegipoolest… Ja teate, see meil käimine! See on omaette ooper… Toitu maitstakse ettevaatlikult, nagu arvataks, et ma sinna mürki olen lisanud! Diivan pühitakse hoolikalt puhtaks, enne kui istutakse. Ah, ma ei taha rääkidagi… Samas on see mulle õppetund — selliseks ei taha ma ise kunagi saada.”
M muiates: ”Kas sa oled ikka teeselnud, kuidas oma toitu süües lämbud? Vabandust, see tundub nii kummaline. Ma arvasin, et selliseid inimesi leidub ainult filmidest. Ei tea, kas on nii, et poegade emad ei taha oma poegadest loobuda ja miniaid vaadatakse umbusklikumalt kui tütarde peikasid. Pole ju emast paremat ja nüüd on keegi naine võrgutanud, raudselt võrgutanud tema poja, sest poeg poleks ise mitte mingil juhul sellist naist vaadanud.”
K: ”Minu ämm ütles mulle kunagi, et ta võib nüüd rahuliku südamega olla, sest ta teab, et ta poeg on heades kätes. Armas. Nii et ma ei oska öelda, mul on hea mehe-ema. Aga võib-olla tõesti on ema-isa ja poja suhe erinev ema-isa ja tütre omast. Minu vanemad suhtusid Tomi kohe lähedaselt. Sest kui tütar on kellegi välja valinud ja sellega õnnelik on, pole neil muud ütelda, kui tere tulemast suguvõssa!”
L: ”Ma ei tea, lapsed on veel nii väikesed, kuidas ma hakkan suhtuma Ulla või Taneli tüdruk- või poiss-sõpradesse, aga eks kõik taha oma lastele kõige paremat. Elukaaslase valik pole liivakastisõprus. Kas ma Taneli tulevasse abikaasasse suhtun teisiti kui Ulla elukaaslasesse… ma ei usu. Laste väljavalitud on mullegi tähtsad. Ma tahaks olla selline Tomi ema moodi.”
K: ”Eks ma ole oma töökaaslastelt igasugu ämma-äia suhteid kuulnud. Küll tembeldatakse miniad või väimehed laiskadeks ja valesti kasvatatuteks jne, jne. Ja mõnikord paneb mõtlema, et kuidas neil ämmadel-äiadel siiski nii toredad lapsed on. Kas ämmaks-äiaks saamine ja olemine vabastab kehas mingeid erilisi vihahormoone?!”
M: ”Ei tea jah. Mõtlen isegi, et milline suhe minul on ühel päeval. Oleme Imre emaga küll mõned korrad kohtunud ja ma arvan, et kumbki on suhtunud teineteisesse sellise ”vaatleja” pilguga, et näis, mis sest suhtest kõigepealt saab, siis vaatame, kuidas kaks naist ühe mehe elu hakkavad ääristama. Ka äiaga on täitsa normaalne suhtlemine olnud. Näis… Imre ema ja isa on sellised nagu särk ja püksid. Nad teevad kõike koos. Ma arvan, et nad käivad koos wc-s ka ja tõstavad samas taktis kartuleid suhu. Tegelikult on neid nii tore vaadata. Samas natuke ahistav. Olla nii teises kinni. Aga nüüd on mul teile ka uudis!”
L: ”Sa tegidki Imre ema vanaemaks või?”
K: ”Mis, ootad sa last? Laura, kust sa tead? Kas me saame varsti mittepäris tädideks?”
M: ”Ei. Ei ja veelkord ei. Aga, kõigepealt peame ühe pulma maha. KUI ma jõuan ikka veendumusele, et see on hea plaan ja kui ma ei mõtle ümber, sest see on ikkagi sidumine elu lõpuni kellegagi, kellegi suguvõsaga ka. Äkki oleks siiski parem nii jätkata nagu praegu, mis meil viga on! Äkki abielu rikub kõik. Äkki hakatakse mindki poja röövimises ja võrgutamises süüdistama. Äkki ta polegi see mister Forever. Äkki tahab Imregi minuga koos kartuleid samas taktis suhu tõstma hakata. Äkki…oeh!”
L: ”Palju õnne! Su tunded on nii tuttavad! Ära muretse, võib-ollasid võib olla, aga vastuse saad sa ikkagi ainult oma südamelt. Ma arvan, et su süda on sulle ”jah” öelnud.”
K: ”Oi, mul on nii hea meel teie pärast! Teate, see uudis vajab šampust!”
Juttu ajades olime saanud kõik suviselt rõõmsateks. Sõime marjaželeed ja tuju muutus uudisest ja heast söögist päikselisemaks.
Kaks inimest saavad varsti ämmaks, kaks äiaks. Loodetavasti toetavateks, oma lapse väljavalitu ja valikute üle uhkust tundvateks. Loodetavasti oskavad nad kõik olla omavahel kaugel, kuid siiski ka lähedal.
Köögipsühholoogid lõppevad siin Delfis.
