Aleksandr Šeps: põimides saatusi, karastab armastus meid ja paneb proovile

 (3)

Aleksandr Šeps: põimides saatusi, karastab armastus meid ja paneb proovile
Foto: Tiit Blaat

Armastus on kõige tähtsam ja ilusam kingitus kõigele elavale. Sellega kohtumiseks ei saa valmis olla, sest ta jumaldab spontaansust ja ootamatust, kuigi käivitab aeg-ajalt „mitmekäigulise režiimi”, nautides mittejuhusliku kohtumise järk-järgulist arenemist. Armastus on tähelepanuväärne ka selle poolest, et ei allu taltsutamisele ja valib ise, keda oma õnnistava puudutusega pärjata. Põimides saatusi, karastab armastus meid ja paneb proovile. Sõltuvalt karmast määratakse ka sellise testi raskusaste. Ühtede jaoks on see kerge ja pilvitu, teiste jaoks aga vastupidamise ristsed ja kavatsuste siirus...

Mõtted armastusest…

Kord otsustasin tunda saada armastust,
kammits’teta tunde kirge ebamaist.
Ju tardub veri soontes osavõtmatult,
ja üksildases südames vaid tühjus…

Mul armastusest jutustasid raamatud,
neil lehtedel sest võimsamat ei ole.
On kadedus ta ümber ja intriigid,
kuid ellu jääb vaid see, kes talle truu.

Ei hirmu, valet, isekust siit leia,
arm pimedana elab üle kõik.
Ta vaadata vaid püüab läbi prisma
mis on koletu, kuri, mis patt…

Ma armastust siis nägin piltidel,
kus värvides ta parim kõigist tunnetest.
Ta lõkkes loitis, sulas jääpankadel,
justnagu saades kunsti sünni ajendiks.

Mis allikaks on rabavale jõule?
Mis surma järel ka veel elab edasi?
Niipalju oma kire mõõtmatuses,
et eal ei enam suuda lasta lahti…

Seotud lood:

Kas kõrgemalt see kink või hoopis karistus –
end leida teises, tundes armastust?
Sa tiivul hõljud, langed ahastusse,
kuid nüüd ei veri soontes tardu.

Loe veel

Luuletus ja katkend pärinevad Aleksandr Šepsi äsja eesti keelde tõlgitud raamatust “Meedium. Otsides elu mõtet”.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare