Appi, mul on tselluliit!

Kui viimati kodus poolpaljalt ringi kalpsates lehti lugevale mehele külje alla ujusin, näpistas mees mind reiest ja teatas pahatahtliku kahjurõõmuga: sul on tselluliit! Või nii, vihastasin. Aga sul on punnkõht ja kõverad jalad, purskasin.

Midagi ülekohtusemat poleks ma saanud vastatagi, sest igaüks näeb, et jalad on tal täiesti sirged ja kõhtu kah pole ees. Aga mida ma siis pidin vastama, pagan võtku, sest jumal ise näeb, et mul pole mitte mingit kuradi tselluliiti. Hea veel, et ma käsi käiku ei lasknud. Sellise võika laimu eest üle kurgi anda pole ju palju.

Kahtlus jäi siiski hinge närima. Lugesin netist siit ja sealt, midagi selgemaks küll ei saanud. Enamasti peetakse selle all silmas nn apelsinikoorenahka, neid nahaaluseid kühmukesi. Aga vahel öeldakse tselluliit ka lihtsalt pekiste kintsude ja tagumiku kohta, mida ma omaks ei võta, lööge või maha.

Kuskilt jäi silma seegi, et tselluliit on ainult naistel. Meestel pole, kujutate ette! No kas suuremat ebaõiglust saab olemas olla. Ja imelik on see, et vanasti naistel seda ei olnud, aga nüüd järsku on, ja peaaegu kõigil. Mis viib mõtted sellele, et tegelikult pole seda ikka olemaski, et selle on välja mõelnud kreemitootjad.

Üks minu sel alal väga haritud sõbranna teatas aga autoriteetselt, et tselluliit on 99 protsendil naistest. Selle peale langesin masendusse. Järelikult oli mehel õigus, mul ongi tselluliit. Vahtisin oma jalgu silma ja luubiga ning püüdsin tuvastada kühmukesi. Näpistasin ennast ning proovisin aru saada, kas tõesti on kõik läbi.

Mingid kühmukesed nagu oleksid tõesti olnud. Loomulikus olekus ei tule nagu selle pealegi, aga kui nahk sõrme vahele võtta, siis oleks nagu midagi olnud. Pagan, mina ei tea, kas see on tselluliit või ei, aga midagi seal on. Nojah, kui kõigil on, siis on minul ka. Mida küll teha?

Lugesin, et parim viis tselluliidist vabanemiseks on kehaline aktiivsus ja dieet. Dieedist pole mulle küll mõtet rääkida, sest niipea kui ma sellist juttu kuulen, läheb mul kohemaid kõht tühjaks. Vähendage suhkrute ja rasvade tarbimist? No lõpetage ära, kui ma magusat ei saa, annan kohe otsad. Ja huvitav, kui vanasti sõid inimesed rasva ja leiba ning neil ei olnud tselluliiti, siis kuidas nüüd, kui keegi enam nii ei söö, on see kõigil?

Kehaline aktiivsus justkui eksisteeriks, aga miks pole see mind siis ometi hoidnud sellesse kohutavasse haigusesse nakatumast? Nojah, aga miks peaksin ma arvama, et pääsen, kui eksisteerib vaid üks pisitillukene protsent naisi, kellel seda ajastu haigust ei ole…

Millegipärast tundus, et perearsti poole pole mõtet pöörduda. Selline haigus pole mingi köha või nohu, mille vastu temal rohtu oleks. See pole mingi tühine peavalu, et võtad aga tabletti ja ongi korras. Vajan midagi enamat, midagi tõeliselt kanget, no kust seda küll saada?

Uurisin täie põhjalikkusega läbi kõik tselluliidivastaste kreemide riiulid, aga ostuni ei jõudnud. Otsustada oli nii raske. Pealegi olen kuskilt lugenud, et see kõik on tarbija petmine, et tegelikult need kreemid ainult niisutavad, ei midagi enamat. Seda kinnitas mu teine tark sõbranna, kes teab kosmeetikast tunduvalt rohkem kui mina.

Mõtlesin ka spaa- ja salongihoolduse peale, aga ausalt öeldes tundusid need hinnad nii arutud. Pealegi ei saanud ma aru, kas kõige tähtsam oleks kõigepealt kaalus maha võtta või võidelda kühmukestega. Ja tegelikult ei vaja ma ju mingit hooldust — no millal see tulemus ükskord tuleb! — ma vajan operatsiooni! Säärast võimalust paraku keegi ei pakkunud.

Paari masenduspäeva möödudes hakkas mulle tunduma, et mind on haledalt haneks tõmmatud. Kui mulle enne ei tundunud, et mul on tselluliit, miks ma peaksin seda siis nüüd äkki uskuma hakkama? Varem ei olnud kellelgi, nüüd on kõigil. Aga kui kõigil on, siis pole ju vahet. Hakkasin mehega jälle rääkima ja lõpetasin peegli ees keerutamise.