Just oma meeldejäävate tegudega on Ene-Liis jätnud mulje endast kui kontrastide-inimesest: must või valge, õige või vale, jah või ei. 

Ene-Liis Semperi ja ta kaasast kolleegi Tiit Ojasoo ühised tööd teatris NO99 valmivad sageli vaidluste käigus. “Maitse on meil sarnane, aga nägemuste ülesehitamise loogika erineb,” möönab Ene-Liis. “Mina kipun mingi idee tekkides väga põlema minema ja sellisena ei suuda ma enam dialoogi pidada, kappan eest ära… Kõigi nende koosoldud aastate ja koostehtud projektide käigus olen püüdnud end tüünemaks koolitada, aga päris kohale pole jõudnud.”

Jõulise tandemi lavastatud “Ühtne Eesti suurkogu” raputas ühiskonda, muusikal “Savisaar” võis mõjutada koguni viimaste riigikogu valimiste tulemusi, nende lavastus “Mu naine vihastas” valiti juulikuise Avignoni teatrifestivali põhiprogrammi.

Selle festivali tähtsust on võrreldud Oscarite jagamisega filmimaailmas. Milliseid tundeid see teadmine tekitab?

Ene-Liis: Oleme varem korduvalt mänginud Wiener Festwochenil, mis on samuti väga kaalukas rahvusvaheline festival. Nii oli rõõm Avignoni-kutsest küll suur, kuid jalgealust kõikuma ei löönud. On lihtsalt väga tore mängida sellises erialases kontekstis. Korraldajad on profid, publik soe ja vastuvõtlik, programm huvitav…

Üks lavastuses “Mu naine vihastas” tõstatatud küsimusi on, kas püüda hetke jäädvustada või elada hetkes. Kumba te ise paremini oskate?

Hetke jäädvustamise alal olen ma kõva tegija, meie pere digitaalne fotokollektsioon on pärast iga reisi aukartustäratavalt täienenud. Hea objektiiviga on ju mõnus pildistada, see on minu jaoks nagu kunsti tegemine. Samas ma ei ütleks, et hetkes olemise kahe silma vahele jätan. Üks ei välista teist.

Loe edasi Eesti Naisest sellestki, milliseid hetki tahaks Ene-Liis uuesti läbi elada, milline on ta esimene mälestus, mida räägib ta oma lastest, kodust, e-suhtlusest jpm.

Eesti Naise aprillinumbrist loe veel:

  • Vaga vesi Ott Aardam
  • Kadi Toomi lemmikpaigad
  • Appi, abieluettepanek!
  • Minu saatus on üksindus?
  • Keskealisena töötuks