Aretha Franklin: elav legend, kes ühendab musta ja valge

Mustade jaoks on ta kuninganna, valged jumaldavad ta häält ja olekut. Souli kuldaeg oleks temata teine. Kuid tema elu kirjeldades piisaks vaid ühest sõnast, sellest, mille ta oma esimeses hittloos kuulsaks laulis — respect. Sest Aretha tegi meie maailma värvilisemaks. Väga mitmes mõttes.

25. märtsil 68-aastaseks saanud Aretha Louise Franklin on ennekõike muusik — ta loob, esitab ja musitseserib. Ta on muusikaajaloo täht hja üks suurimatest soulmuusikutest.

Soulikuningannaks “pühitsetud” naise elu pole olnud meelakkumine, kuid temas on meeletu sisemine jõud, mis on aidanud eluraskustega toime tulla. Ta on seisnud selle eest, et inimene on inimene, olgu ta must või valge, samuti selle eest, et naine on inimene.

Rohkem kui ükski teine esineja, esitab just Aretha soulmuusikat kõige gospellikumal viisil.

Tema enneolematu edu hilistel 60ndatel hittidega “Respect,” “I Never Loved a Man,” “Chain of Fools,” “Baby I Love You,” “I Say a Little Prayer,” “Think,” “The House That Jack Built” jm pälvis ta tiitli Leedi Soul.

Franklini juured ulatuvad muusikamaailmas üsna sügavale. Koos õdede Carolyni ja Ermaga laulis ta oma isa juhitud Detroidi kirikus kuni täiskasvanuks saamiseni. Ema Barbara oli gospelilaulja, kuid lahkus kodust, kui Aretha oli väike, ja suri õige pea pärast seda.
Reverend Franklin ei olnud tüüpiline kirikumees. Ta märkas oma tütre annet juba üsna varases eas ning pani ta klaveritunde võtma. Ometi ei huvitanud tüdrukut need — Aretha õppis klaverit mängima iseseisvalt lugusid kuulates.

Isakodus olid sagedased külalised sellised muusikamaailma valgustajad nagu Clara Ward, Mahalia Jackson, B.B. King ja Dinah Washington.
Esimesed gospelisalvestused tegi ta 14-aastasena. Mõned aastad hiljem vahetas ta vaimuliku muusika ilmalikuma vastu. Ta ei elanud ise just kõige usklikumat elu: ta sai emaks vanuses 15 ja sai oma teise lapse kaks aastat hiljem. Tunnistab siiski oma autobiograafias, et ta oleks väga tahtnud sõpradega lõbutseda, aga kahes kohas korraga olla pole võimalik. Abiks laste kasvatamisel olid talle ka vanaema, õde ja nõbu. Nii sai ta ka vahel noore inimese elu maitsta.

Saanud isalt julgustust, reisis ta aastal 1960 New Yorki, võttis laulu- ja tantsutunde ning palkas endale mänedžeri.
Franklin alustas oma koostööd Columbiaga, kuid suurt läbimurret ei toimunud ning ta astus liitu Atlanticuga, kus produtsent Jerry Wexler suutis temast välja tuua kõik, mis sügaval peidus.

Soulmuusika kuldne aeg

Sündis esimene singel “I Never Loved a Man (The Way I Love You)”. Aretha kombineeris oma häälega edukalt erinevad stiilid popiks: taustalauljad pakkusid tema võimsale häälele nauditavat tuge. Tulemuseks oli kirglik ja lennukas meloodia.

60ndate teisel poolel tõusis Franklin üheks edukamaks rahvusvaheliseks popstaariks. Paljude jaoks oli ta ka n-ö musta rassi häälekandjaks, peegeldades suurenevat teadlikkust oma õigustest ja uhkusest. Oli just aastakümme, mil hakkasid pead tõstma kodaniku-, vähemus- ja naisõiguste eest võitlejad jms. Temast sai just üks afro-ameerika naiste eeskujusid.

Soulidiiva lood figureerisid esikümnes 18 kuu jooksul aastatel 1967-1968 ning järgmised viis aastat olid mitmed tema lood edetabelites. Tema Atlanticuga koostöös sündinud albumid olid suure läbimüügiga, aga sisaldasid enam artistlikku joont kui teised sama aja staaride etteasted.

Veelgi pöörasemaks muutus Franklini edu 70ndate alguses, mil nägid ilmavalgust tema hitid “Spanish Harlem,” “Bridge Over Troubled Water” ja “Day Dreaming.” Aastal 1972 ilmus tema viimane album, mis oli nagu tema ande taasavastamine. Märkimisväärne on ka, et seesama album on läbi aegade üks parematest gospel-pop-albumitest üldse.

Franklin tootis järgnevatel aastatel veel mõned hitid — “Angel” ja Stevie Wonderi lugu “Until You Come Back to Me”, kuid üldiselt hakkas tema artistlik inspiratsioon langema ja ta fookustas oma tähelepanu rohkem popile. Leping Atlanticuga lõppes 70ndate lõpus ja alates sellest on teda saatnud hootine edu, kuid ta pole ligilähedale jõudnud oma kuldaja menule. Paljud tema laulud olid lauldud duetis ja kaasajastatud. Aastal 1987 üllitas ta veel ühe gospelisugemetega loo.

Sündinud: 25. märts1942
Sünninimi: Aretha Louise Franklin
Sünnikoht: Memphis, Tennessee
Tuntud kui The “Queen of Soul” (Soulikuninganna)
Tuntuim lugu: “Respect”

Kuigi tema viimane hittlugu nägi ilmavalgust 1985 — Freeway Of Love, on tema panus muusikamaailmas kõigutamatu ja hinnaline.
Kaks aastat hiljem nimetati ta esimese naisena Rock and Roll Hall of Fame`i liikmeks.

Mida ta arvab ise Soulikuninganna tiitlist?

Tema vastuses peegeldub tänutunne, kuid jääb seejuures taktitundeliseks: “See on tunnustus kunstiliigile, mida ma viljelen. Tähendab, ma olen oma alal silmapaistev ja see on ka minu esimene armastus.“

Laulev näitlejanna Bette Midler ütleb Franklini kohta: “Ma justkui ei teadnudki, mis on muusika, enne kui ma polnud teda laulmas kuulnud.” Tema eeskuju on senini tuntav paljude lauljate loomingus. Aastal 1995 andis ta välja mitu CD-retrospektiivi ja autobiograafia.

Kas teadsid, et Aretha Franklin on:

• olnud abielus ja lahutanud kaks korda.
• 3 lapse ema. Esimene poeg Clarens sündis kui naine oli kõigest 13-aastane, teine poeg Edward sündis kaks aastat hiljem. Pojad aitas üles kasvatada Aretha vanaema.
• teinud koostööd Whitney Houstoni ja Eric Claptoniga.
• laulnud Martin Luther Kingi matustel.
• laulnud tõlgendanud mitmeid maailmatähtede lugusid: Beatles, Elton John, the Band, Paul Simon, Jimi Hendrix jpt.
• kirjutanud muusika filmile Blues Brothers. Talle olid abiks Dan Aykroyd ja John Belushi, kes aitasid filmi kaudu soulmuusikal rohkem massidesse levida.
• elu raskeimaks perioodiks nimetanud aega, mil ta isa röövkallaletungi ohvriks langenuna haiglas viibis. Kogu selle aja oli ta isa koomasse ning suri mitu aastat hiljem teadvusele tulemata.
• võitnud 18 Grammyt, sh parima elava artisti ja elutöö Grammy.
• “ametisse laulnud” kolm USA presidenti: 1977 esitas ta president Jimmy Carteri inauguratsioonil loo “God Bless America”, 1993 laulis president Bill Clintoni ja 2009 USA esimese mustanahalise presidendi Barack Obama inauguratsioonil.

Franklini versioon laulust “Respect” oli pöördepunktiks mustanahaliste liikumises, feminismis ja seksuaalses vabaduses. See oli mõne arvates Otis Reddingi originaalist sügavam ja tugevam. Kirjanik Evelyn C. White`i arvates oli “Respect” kui revolutsioon naise elust: „laul sellest, kuidas noor tüdruk, olgu ta must või valge, avastab ennast seksuaalselt.“ Selle looga pälvis Aretha kaks Grammyt.

Soulikuninganna ei eristanud oma lauldes musti ega valgeid noote, vaid ta ületas piirid ja sulatas need kokku.

1998 andis Franklin välja uue albumi “A Rose Is Still a Rose”, valmis see koostöös selle aja tõusvate tähtede P. Diddy ja Lauryn Hilliga. Kriitikud võtsid selle avasüli vastu, nimetades selle tema viimaste aastate parimaks etteasteks.

Aastal 2003 korraldas ta tuuri USA-s, mis oli kõikjal välja müüdud. Paljud usuvad, et see oli tema viimane suurem laulmine, kuid Franklin on öelnud: “Ma jään alati laulma, sest see on kindlasti minu asi…“
Franklin tõestas, et suudab trendidega kaasas käia, kuid tema põhimagnetiks oli, on ja jääb tema hääl. See on tema aare.

Allikad: answers.com, aretha-franklin.com, youtube