Teisalt palvetel, uskumustel, loitsudel jmt põhinev uskumusmeditsiin (templimeditsiin) eksisteerib kõrvuti vaatlusele ja faktidele põhineva hipokraatilise meditsiiniga juba üle 2500 aasta. Siia kuulub hulk igasuguseid ravitsejaid oma uskumuste ja ravivõtetega. Ei saa kõrvale jätta ka tõelisi šarlatane, kes lollitavad inimesi puhtalt rahasaamise eesmärgil.
Alati leidub inimesi, kes on tavameditsiinis pettunud ning pöörduvad mitmesuguste uskumuste ja isikliku elu probleemidega posijate poole. Prof. J. Karagodina andmeil kasutas 57% austraallastest, 46% sakslastest, 49% prantslastest 1990ndate teisel poolel mingil määral erinevaid komplemen-taarmeditsiini teenuseid. Ka USAs teeb sama umbes 50% inimestest.
Reaalsus või näilisus
Ravitsejate tegevuse näiline edu põhineb suuresti sellel, et paljud haigused on iseparanevad ja kui sobival ajal ükskõik mida teha, siis näiliselt nagu oleks kedagi terveks ravitud. See sarnaneb olukorraga, kus patsiendid peavad viimast raviarsti kõige targemaks, sest just tema ravimise ajal haigus taandus, kuigi tihti on erinevad arstid paranemisprotsessi oma osa juba andnud. Osa inimesi on ka psühholoogiliselt rohkem mõjutatavad. Ravitsejatel on sageli võime inimesi psühholoogiliselt mõjutada ja kui on tegemist mõõdukat ebamugavust põhjustava seisundiga, mitte tõsise haigusega, siis saab sellest ka abi. Kuritegelikuks muutub tegevus siis, kui posijad püüavad ravida tõsiselt tervist ohustavaid haigusi, millede jaoks on tõestatult tulemuslik ja tunnustatud ravi olemas. Eriti kehtib see vähihaigete kohta, kus posimine viib kindlalt enneaegsele surmale.
Homöopaatia ja teadus
Homöopaatiale ei ole leitud teaduslikku põhjendust. Tõenäoliselt on siin tegemist platseeboefektiga. Eestis pole ametlikult registreeritud ühtegi ho-möopaati, vaatamata sellele tegutseb homöopaatidena mitmeid arste. Homöopaatiat ei saa siiski keelata. Vastavalt Euroopa Liidu regulatsioonidele on Eestis registreeritud kaheksa homöopaatilist ravimit. Kindlasti on nad ohutud, kuid tõestatud toime erinevalt pärisravimitest neil puudub. Kindlasti on vaja asjatundjate vahelesegamist, kui püütakse ravida homöopaatilisel teel näiteks diabeeti. See võib ravijale olla küll hea äriplaan, kuid ravitavale ohtlik.
Ka antroposoofilise meditsiiniga seonduvas tegevuses on enda teistele meedikutele vastandamise elemente, mis on ebaeetiline: teised teevad nii, aga meie teeme nendest erinevalt veel seda ja seda.
Seadusesilm abiks
Kõik ülalkirjeldatud näited on vastuolus Eesti arstieetika koodeksiga. Nt 2. osa, punkt 6: “Oma tegevuses peab arst lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata dianoosimis- ja ravimeetodeid”. Lisaks on mõningane vastuolu punktidega, mis käsitlevad oma tegevusest teavitamist ja selle reklaamimist. Vastuolu võib leida ka reklaamiseadusega, näiteks: “…reklaam ei tohi jätta muljet, et esitatavatel teadetel on teaduslik alus, kui see tegelikult puudub.”
Siit edasi ei ole Eestis kahjuks selget toimimise mehhanismi. Arstieetika koodeks on juriidiliselt mittesiduv soovituslik dokument arstliku tegevuse põhimõtete kohta ja aluseks vastavate küsimuste arutamisel. Kui tekib tõsine probleem arsti tegevuse vastavusest tunnustatud meditsiini seisukohtadele, siis kuulub see Tervishoiuameti pädevusse, kes annab tegevuslubasid. Põhimõtteliselt võib Tervishoiuamet tegevusloa ära võtta, kuid praktikas on see seadusandluse lünklikkuse ja tunnustatud arstliku tegevuse piiride ähmasuse tõttu raskesti teostatav.
Eetika ja äri
Arstide vastutus oma tegevuse eest väärib siiski arutamist. Kas on eetiline, et mõned arstid kasutavad oma litsenseeritust ja arstikutse kõrget prestiiži ebausaldusväärsele tegevusele näilise usaldusväärsuse tagamiseks? Samal ajal võib vaba kodanik vabas riigis teha kõike, mis otseselt ei ohusta riiki ega teisi inimesi — vaba ettevõtlus on ka Euroopa Liidu üks põhimõte. Seetõttu ei saa posimist ära keelata. Siiski peab arstkond tagama oma eriala usaldusväärsuse ja määratlema, mis on arstliku tegevuse osa, mis jääb sellest väljapoole ja pole arsti litsentsiga seostatav.
Traditsioonilise tõenduspõhise meditsiini, alternatiivmeditsiini ja igasuguse nõianduse vahelised piirid on ebamäärased kõikjal maailmas ja seda probleemi püütakse nii Euroopas kui USAs mitmeti lahendada. Näiteks Soome Arstide Liidu arstieetika käsiraamat juhib tähelepanu, et ravitsejate tegevust ei peaks arstid naeruvääristama ja täiesti ignoreerima, et mitte tekitada agressiivset keeldumist arstiabist. Neid küsimusi tuleb patsientidega asjalikult arutada, selgitamaks patsiendi probleeme, valikute põhjuseid ja võimalusel õigel ajal oma soovitustega vahele astuda, kui nõianduslik tegevus võib hakata ohustama patsiendi tervist ja elu.
Kui vanemate tegevus hakkab ohustama laste elu, tuleb lapse elu päästmiseks vahele segada kogu seaduse rangusega ja seda Eesti seadused ka võimaldavad. Näiteks kui leukeemiahaige lapse vanemad keelduvad lapse tõenduspõhisest ravist ja asendavad selle palvete, nn maarohtude ja muu taolise nõiandusega. Eestis on probleeme olnud Jehoova tunnistajatest vanematega.
Ukraina uuring
Posijate tegevusest mingi ettekujutuse saamiseks on Ukrainas hakatud neid registreerima, mis ei tähenda aga tunnustamist meditsiini kui tõenduspõhise tegevuse mõttes. Seal tegutseb Ukraina Rahvameditsiini Assotsiatsioon. Ukraina psühhiaater prof Jelena Karagodina on uurinud psühhiaatrilisest aspektist nii ravitsejaid kui nende patsiente ning leidnud mitmeid huvitavaid seaduspärasusi. Kolmveerandil ravitsejatest on ta täheldanud mitmesuguseid vaimsuse ja isiksuse iseärasusi, kusjuures umbes 20% ravitsejatest on vaimse tervise probleeme. Kogu seda ekstrasensoorset ravitsemist peab Karagodina sotsiaalsete, vaimsete ja religioossete probleemide kompleksiks.
Selgitustöö vajadus
Vabas riigis on vabal kodanikul õigus ise otsustada kõike temasse puutuvat, kui seadus ei kehtesta teisiti. Põhimõtteliselt võib vaba inimene ennast ravida nii, kuidas talle meeldib. Kui haige ei ohusta teiste heaolu, siis vägisi teda ravida ei saa. Inimene võib põhimõtteliselt keelduda igasugusest ravist ja omal soovil ka ära surra. Õnneks tuleb seda praktikas harva ette.
Mitmed Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu dokumendid on väga liberaalsed ja suhtuvad lubavalt ka mitmetesse alternatiivmeditsiinilistesse tegevustesse. Rahva tervise seisukohast on vaja selgitada tõenduspõhise meditsiini võimalusi ja tulemusi, anda selle kohta usaldusväärset infot ning esile tõsta ratsionaalset iva sisaldavaid ravivõtteid. Selles suunas tegutseb ka Eesti Arstide Liit, kes koostöös Eesti Bioeetika Nõukogu, TÜ Kliinikumi ja eetikakeskusega korraldab sel nädalal konverentsi tõenduspõhise arstliku tegevuse ja alternatiivmeditsiini erinevate vormide seostest.
ARVO TIKK TÜ närvikliinikust kuulub Eesti Arstide Liitu. Ülatoodu on võetud lühendatult ajakirjas “Eesti Arst” ilmunud artiklist.
