Astu kurvastusest samm eemale

Kui oled õnnetu või masendunud, kas peaksid põhjuse leidmiseks oma tundeid analüüsima või oleks õigem asi peast visata ja edasi liikuda? Tunnetega tegelemine peaks nendega toimetulemist soodustama, kuid katsed valusaid tundeid mõista maksavad sageli kätte ja pigem tugevdavad negatiivset meeleolu.

Lahendus ei peitu tunnete eitamises või tähelepanu nendelt eemale juhtimises. Michigani ülikooli psühholoogi Ethan Krossi sõnul on parim moodus emotsionaalses mõttes edasiliikumiseks analüüsida enda tundeid psühholoogiliselt distantseerunud perspektiivist.

Koos kolleeg Ozlem Aydukiga California Berkeley ülikoolist viis Kross läbi seeria uurimusi, mis pakuvad esimesi tõendeid depressiivsete tunnete distantsilt analüüsimise kasulikkuse kohta. Uuringuid toetas USA tervishoiuamet.

“Me pole väga osavad tunnete analüüsimise abil enesetunde parandamises,” ütles Kross, Michigani ülikooli sotsiaaluuringute instituudi osakonnaabi ja psühholoogia abiprofessor. “Inimese oskus oma tegudest mõelda on hindamatu, kuid vigade üha uuesti meenutamine ja samade halbade tunnete taaskogemine kipub meid negatiivsusse vangistama. Suur abi oleks vaimselt aja maha võtmisest, puhkamisest ja olukorra distantsilt hindamisest.”

See lähenemine seostub tihedalt Ida filosoofiatega nagu budism ja taoism ja transtsendentaalse meditatsiooniga. Krossi sõnul saab sellega pärast vähest harjutamist hakkama igaüks.

“Paljusid abistab termostaadi metafoori kasutamine. Kui negatiivseid emotsioone koguneb üleliia, tuleb emotsionaalne temperatuur maha jahutada, kuna nii saab probleemist mõelda ratsionaalselt ja selge peaga,” ütles ta.

Kross, kes sügisel Michigani ülikoolis enesekontrolli kursust juhendab, on käesoleval aastal sel teemal avaldanud kaks artiklit. Üks pakub eksperimentaalseid tõestusi, et distantseerumistehnikad parendavad südame-veresoonkonna ehk kardiovaskulaarset taastumist negatiivsetest emotsioonidest. Teine väidab, et need tehnikad aitavad kaitsta depressiooni eest.

Personality and Social Psychology Bulletin’i 2008. aasta juulinumbris ilmunud uurimuses jagasid Kross ja Ayduk 141 osalejat juhuslikkuse alusel kolme gruppi ja palusid neil visualiseerimisharjutuse raames oma tunnetele keskenduda (või mitte keskenduda) ja meenutada mõnda isiklikku äärmiselt kurba kogemust.

Süvaanalüüsi tingimustes öeldi osalejatele: “Minge ajas tagasi kogemuse juurde ja elage olukord uuesti läbi nii, nagu juhtuks see just praegu teiega uuesti. Proovige mõista tundeid, mida siis tundsite. Miks te nii tundsite? Mis neid tundeid põhjustas?”

Distantsanalüüsi tingimustes öeldi neile: “Minge ajas tagasi kogemuse juurde. Astuge mõned sammud eemale, eemalduge kogemusest. Vaadelge sündmust nii, nagu juhtuks see eemalseisva “teiega”. Proovige mõista tundeid, mida eemalseisev “teie” koges. Miks ta nii tundis? Mis neid tundeid põhjustas?”

Tähelepanu hajutamise tingimustes paluti osalejatel mõelda mitmele emotsioonitule faktile, mis polnud seotud nende meenutatud kurva sündmusega. Kasutati lauseid: “Pliiatsisüdamikud on valmistatud grafiidist” ja “Šotimaa on Inglismaa põhjaosa”.

Pärast kogetut täitsid katsealused küsimustiku, vastates küsimustele, kuidas nad end hetkel tunnevad, ja kirjutasid vabas vormis essee mõtetest, mida katse meenutusfaasis kogeti.

Kohe pärast katset väljendasid distantsanalüüsi grupi inimesed madalamat masenduse taset kui need, kes kasutasid süvaanalüüsi, mitte tähelepanu hajutamist. Tähelepanu hajutamine ja distantsanalüüs osutusid lühiajalistelt mõjudelt võrdselt tõhusaks. Osalejad naasid laborisse ühe päeva või nädala pärast. Siis paluti neil uuesti samale kogemusele mõelda ning nende meeleolu hinnati uuesti.

Distantsanalüüsi kasutanute masendustase oli jätkuvalt madalam kui neil, kes kasutasid süvaanalüüsi ja tähelepanu hajutamist. See toetas hüpoteesi, et distantsanalüüs aitab inimestel tulla toime tugevate tunnetega nii lühiajaliselt kui abistab ka pikema aja vältel halbadest kogemustest üle saamisel.

Uuringus, mis avaldati käesoleval aastal väljaandes Psychological Science, näitasid Ayduk ja Kross, et katsealustel, kes kasutasid vihatunnete analüüsimisel distantseerimisperspektiivi, tõusis vereõhk vähem kui neil, kes kasutasid süvaanalüüsi.

Eesootavas uuringus planeerib Kross uurida, kas distantseerumine abistab ka teiste emotsioonidega, sealhulgas ärevusega toime tulemisel. Samuti tahab ta uurida, kuidas õpetada inimestele distantsanalüüsiga tegelemist reaalses elus, mitte vaid siis, kui neil palutakse laboritingimustes negatiivseid kogemusi meenutada.