Brigitte Susanne Hunt: emad ja vanaemad kirjutavad mulle, et olen halb eeskuju. Olen siis või?

 (39)
Värske kolumn!
Brigitte Susanne Hunt
Brigitte Susanne HuntFoto: Jörgen Norkroos, Õhtuleht

Mulle kirjutavad igapäevaselt kümned emad ja vanaemad kirju, et ma olen lastele halb eeskuju. Ma ise ei arva nii.

Ma julgen mõelda ja rääkida ja avalikult oma sõnade eest vastutada. Ma hindan haridust ja seadsin hariduse esikohale ja viisin alustatu lõpuni. Mul on töö, mida ma armastan. Ma maksan oma asjad ise, mul ei ole kõrval kedagi selleks, et ta mind üleval hoiaks. Ma ei süsti endale ilu, ma ei tee narkootikume ja ma joon korra kahe-kolme kuu jooksul. Ma söön tervislikult ja armastan oma keha. Ma sean esikohale enda perekonna. Ma julgen teha oma kampaania ja nalja, et seksin kolm korda päevas, ajastul, mil luuakse päevast päeva kampaaniaid. Ma julgen rääkida, kui midagi on ühiskonnas valesti ja jagan, mis võiks olla minu arvates paremini. Ma ei ole vait.

Mu halb eeskuju seisnebki ilmselt selles, et ma ei ole vait. Nõukogude ajal kasvatati naistest tublisid pereemasid, kelle ülesanne on olla mehe jaoks olemas. Üleüldse naise isiksus defineeriti mehe kaudu. Selline mentaliteet peab lõppema, et head tüdrukud ei räägi vastu ega argumenteeri või avalda arvamust. Tublid halli massi kasvandikest naised on kõigega nõus, mida mees ütleb ega vaja liigselt tähelepanu. Hea naine on parimal juhul ilus, aga kindlasti vait. Tubli vaikne naine ei mõtle ise ei tööl, koolis ega kodus.

Seotud lood:

Ma sain koolis läbi väga väheste õpetajate ja teiste lastega, sest ma tundsin kogu aeg, et ma olen teistmoodi. Mulle ei meeldinud arvata nii, nagu mass arvas. Vastupidi, kui oli klassis keegi, kes oli nõrk ja keda sellepärast kiusati, siis astusin mina alati kiusatu eest välja. Mulle meeldis küsida “Miks? Kuidas?”, mitte automaatselt õpetatuga nõustuda. Mul ei olnud ega ole väga palju sõpru, sest ma julgen arvata nii nagu mina tahan. See ei tähenda, et ma sunnin teisi arvama nii nagu mina.

Koolikogemus oli minu jaoks ebameeldiv, sest valitses ebavõrdsus poiste ja tüdrukute kohtlemise vahel. Kui poisid käitusid halvasti, siis öeldi, et oh, poisid on ju poisid (boys will be boys). Kui aga tüdrukud mässasid, siis oli see ebaviisakas. Mõlema sugupoole puhul peab inimene vastutama ise enda öeldu eest. Poistele ei ole rohkem lubatud ja tüdrukutele vähem lubatud. Õpetajad, palun saage aru, et lapsed on erinevad. Õpetage lapsi küsima ja argumenteerima ja ärge kasvatage tüdrukutest “nice girl”-e.

Mu südamesoov on, et kasvab uus põlvkond, kes ei karda arvata “valesti” või eksida ja siis halvakspanu osaliseks saada. Lapsed ei tohi karta teiste halvakspanu. Mõtle, arutle ja julge välja öelda ka seda, mis teistele ei meeldi. Olgu mu laps pigem teiste poolt vihatud arvaja kui vaikne nõustuja.

Mures emad ja vanaemad, kes te mulle minu halva eeskuju pärast kirjutate kirju, siis mul on teile üks soovitus: minge rääkige oma laste ja lastelastega. Minge selgitage neile, milline on teie arvates üks hea inimene ja hea naine — keegi teine ei vastuta teie laste elude eest. Ma olen enda jaoks piisavalt hea eeskuju ja sellest piisab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare