Disainer ja blogija Helene Vetik võttis varjupaigast kassi: tegelikult ümbritseb Puss-Pussi ka väga põnev saladusteloor

 (14)
Disainer ja blogija Helene Vetik võttis varjupaigast kassi: tegelikult ümbritseb Puss-Pussi ka väga põnev saladusteloor
Foto: erakogu

Hiljuti ilmusid disainer ja blogija Helene Vetiku Instagrami pildivoogu fotod ka ühest tohutult armsast kassist, kes saabus loovtegelaste (Helene elab koos DJ-plaadipoepidaja Madis Nestoriga) koju loomade varjupaigast. Helen üheks suureks sooviks ongi, et veel rohkemad pered leiaksid endale just varjupaigast uue sõbra.

“Ma olen alati olnud suur loomasõber ja minu jaoks ei eksisteeri terminit kassi- või koerainimene — sa lihtsalt kas armastad loomi või ei ja kas suudad oma elustiiliga lubada rohkem aega loomale panustada või mitte,” väidab Vetik. “Seega, peale mu armastatud koera Kostiku lahkumist tundsin, et kindlasti pean oma oskused looma eest hoolitsemise vallas millegi hea nimel ära kasutama ja mitte laksma endal leina sisse uppuda.“

Nii sündiski Helene peas mõte pakkuda hoiukodu just varjupaiga loomale. “Seda kas kiisule või kutsule ma veel ei teadnud,” räägib ta. “Lihtsalt otsustasin, et tegu võiks olla veidi vanemas eas loomaga, kes on oodanud oma omanikuks just sellist inimest, kes oskab vajadusel süsti teha, spetsiaalset dieeti kokku panna ja märgata looma muresid.”

Soov teha head

Lord Puss-Pussi nime kandev kiisu on Helene esimene varjupaiga loom. “Kuna oma koera Kostiku võtsin endale väga noorelt, umbes 20aastaselt, siis sellel ajal sündis otsus üpris impulsiivselt ja üle kümne aasta tagasi ma isegi ei kaalunud varjupaiku,” tunnistab ta. “Õnneks nüüdseks olen palju teadlikum tõukoduloomade aretajatest ja kuigi tõu poolest olenemata loomaarsti hoiatustele on siiski ja alati minu esimeseks valikuks maailma truuim ja sõbralikem tõug mops, siis mida vanemaks saan seda rohkem tahan panustada heategevusse. Seega varjupaik on nüüdsest uue minu jaoks ainuõige otsus. Varjupaigast ei pea ka looma kohe päriseks endale adopteerima, sest näiteks Puss-Pussi puhul oli mul plaan pakkuda hoiukodu, teda hooldada ja ravida ning siis oleks keegi kindlapeale ta “päris” kodusse võtnud. Aga kuna ta juhtus olema nii hell, sõbralik puhtusearmastaja ja — mis seal salata — metsikult naljakas, siis juba nelja hoiukodu päeva järel läksime mehega Paljassaarde ja vormistasime ta endale päriseks. Tallinna Loomade varjupaik Paljassaares oli kogu protsessi vältel väga abivalmis ja toetav.”

Seotud lood:

Kannatlik kiisu

Helene tunnistab, et iga loom on väga erinev, aga Pussi hilisel kellaajal varjupaika vaatama minnes, toimetasid töötajad teiste loomadega ja valmistusid sulgemiseks ning Helene istus 20 minutit tulevane pereliige rahulikult süles oma saatust ootamas. “Juba see andis märku, et ta on väga kannatlik ja sõbralik olend, kuigi välimuselt silmad olid veidi kinni kleepunud ja karv takkus,” meenutab ta. "Niisiis, kuulas varjupaiga töötaja mu loo ära ja hindas mu kogemusi. Oli selge, et päris igale inimesele niisama niigi kannatada saanud loomi ei loovutata ja tundsin, et mul lausa veab, et mind usaldatakse.”

Nii algaski Puss-Pussi teekond uude koju, kuhu jõudes ta ei peljanud ega peitnud end kuhugi ära, käis kohe õiges kohas hädal ja lasi end kammida ning pole ka tänaseks Helene nahale ühtegi kriimu jätnud. “Ta äratab hommikuti pea kõrval mäugudes mind üles ja mängib iga õhtu sulega,” rõõmustab ta. “Muidugi oleme pidanud käima arsti juures, tegeleme paari kassihaiguse lõpuni väljaravimisega, peseme kaks korda päevas tema silmi ja muud sellist. Seega on nii mängulist poolt kui ka tõsist toimetamist.”

A post shared by Lord Puss-Puss (@pusspusslord) on

Heategu läbi Instagrami konto

“Kohe, kui Puss meie juurde tuli, sai selgeks, et oma väljarippuva keele ja malbe olekuga on ta äärmiselt fotogeeniline kassipoiss,” tõdeb Helene. “Mõistagi Varjupaikade MTÜ töötajad on oma Facebooki ja Instagrami konto haldamisel tegemas väga head tööd, kuid fotograafia ja sotsiaalmeedia oskustega tulevad neile lisa-promo asjus appi nii mõnedki inimesed — miks mitte mina? Otsustasin, et kui Puss juba nii eriline kass on, siis las ta näitab inimestele üle maailma, et ka varjupaiga loom on ilus, osav ja nunnu.”

Lord Puss-Pussi kodulehe asemel ilutseb tema Instagramis veebiaadress www.loom24.ee tänu millele Helene ka Pussi enda jaoks leidis. “Loodetavasti leiavad sõpru paljud teised inimesed, kellele varasemalt adopteerimine pähe ei ole tulnud,” unistab ta. Üheks Helene suureks sooviks ongi lükata ümber müüt, et kõik varjupaiga loomad oleksid justkui psühholoogiliselt traumeeritud ning kurjad. “Täpselt samamoodi võib traumeeritud olla ka loomake aretusest — lihtsalt negatiivsest räägitakse meil siin Eestis nii palju rohkem kui positiivsest, aga tegelikkuses sellised häid näiteid nagu Puss-Puss on väga väga palju. Nad lihtsalt elavad oma uutes kodudes ja me ei kuule ega näe kedagi nende üle uhkustamas. Ma siis võtsin endale selle kiitja ja uhkustaja rolli. Varjupaiga loomad on supertuusad!”

Huvitav kokkusattumus

Loe veel

“Tegelikult ümbritseb Puss-Pussi ka väga põnev saladusteloor,” avaldab Helene. “Kui ma esimesed pildid temast sotsiaalmeediasse postitasin, leidis mu isa üles kolm aastat tagasi tehtud trükireklaami, mille Hmmm stuudioga hoopis teise varjupaiga toetuseks tegime ja millel ilutses foto, kus ma juba kallistan Puss-Pussi ja otsin talle uut kodu! Kuna vahepeal toimus elus nii palju läbielamisi ja muutuseid, ei tulnud mulle see seik kohe meeldegi, aga siis meenus, et juba mitu aastat tagasi lunisin oma elukaaslaselt, et võtaksime koerale seltsiliseks ühe oranži muheda kassi, keda pildistamisel kohtasin, aga kuna meie koerake oli juba seenior vanuses ja vajas palju hoolt, siis kahjuks jäi Puss varjupaika ning ta adopteeris keegi teine, kes teadmata põhjustel temast siiski jälle loobus. Selline saatusekass on see Lord Puss-Puss.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare