Edda Paukson teab, kuidas õnnelikuks saada ja õnnelikuks jääda!
Pealkiri võib kõlada eksitavalt. Muidugi teab Edda, kuidas õnnelikuks saada ja õnnelikuks jääda. Pruugib tal vaid taevakaarti vaadata — miks, kellega ja mida teha — ja edu ongi tagatud.
„Tule, taevas, appi,“ teatab Edda aga ajakirjaniku selle avalduse peale sootuks ja mõtleb seda täiesti tõsiselt. Neid inimesi, kes tähtede tarkust tõeliselt täht-tähelt võtavad ja neil kogu oma elu juhtida lasevad, on Edda näinud pikkade astroloogiaastate jooksul omajagu.
Tule, taevas, appi!
„Hulluks ei tohi minna! Ma jälgin hirmuga selliseid inimesi, kes iga hommik vaatavad horoskoopi ja ainult selle põhjal elavad. Ei saa ju nii!“ on Edda isegi veidi pahur. „Elu tahab elamist!“
„No aga näiteks mida teha, kui päeva kohta on kirjas, et ei tohi teha sisseoste, aga kodus on toit otsas?“ küsin mina. Edda jääb mõttesse. „Tegelikult selliseid asju, et „ei tohi“, ei olegi „Astroloogilises abimehes“ kirjas. Aga Jupiter võib niimoodi tembutada küll, et teatud seisude korral kaldub inimene liialdustesse ja võib tohutult raha raisata,“ analüüsib ta kiirelt.
Nii et ei ole see elu midagi nii lihtne — tahad või ei taha, ikkagi juhivad meid tähed. Edda lükkab sellegi tõdemuse kohe ümber. „Enamik inimesi käitub tegelikult oma sisehääle järgi, ja nii ongi õige. Ja üleüldse peaksid inimesed usaldama oma esimest mõtet!“
Edda teab, millest ta räägib — täpselt nii kohtus ta Eduardiga. Esimesest käepigistusest ja silmavaatest oli selge, et nemad on teineteise jaoks õiged. Eduard ütles lausa: „Lõpuks oled sa siin!“ Hämmastav on, et sünnikaartide ja päikesemärkide järgi ei oleks nad üldse kokku sobima pidanud.
„Minu ja Eduardi sünnikaardid olid niivõrd erinevad, et astroloogid, kes seda nägid, pidasid võimatuks, et need inimesed omavahel läbi saavad,“ meenutab Edda ja leiab, et õnn ja rahuldust pakkuv kooselu ei olene horoskoopidest, vaid sellest, millist abielu keegi endale soovib. Kas roosamannat või sellist, kus kogu aeg otsitakse midagi ja ka leitakse. „Meie abielu oli edasiviiv ja tänu sellele me ka niipalju jõudsime ja teada saime!“
Eduardist jäi järele väga palju materjale, millega Edda nüüd jõudumööda edasi töötab — analüüsib ja korrastab. Töö oli paaril omavahel nii ära jagatud, et Eduard kui füüsik tegeles rohkem arvutamisega, Eddal on aga hea intuitsioon ning temale sobib paremini sünnikaartide tõlgendamine. „Mina olen meditsiini- ja suhteastroloog,“ kirjeldab Edda oma kutsumust, mis algas sellest, et talle endale tehti horoskoop, mis oli nii halb ja kurjakuulutav, et Edda sai sellest peaaegu närvišoki. Jonnakas Skorpion Eduard aga ei leppinud sellega, vaid haaras härjal sarvist: mis see siis olgu, tuleb endal uurida! Nii oli nende elutee otsustatud ja mine võta kinni, kas see nüüd oli horoskoopidesse täpselt kirja pandud või ei. Tänavu ilmus Pauksonil juba kahekümne neljas „Astroloogiline abimees“ ja täpselt sellena — abimehena — tulebki seda raamatut võtta.
Edda nimelt usub, et tähed määravad inimese elus 30 protsenti ja 70 protsenti on muude asjaolude teha. Nii ütleb ta ka neile, kes talle helistavad ja nõu küsivad.
Eluliin ja sünniabi
Edda kodutelefon on sageli nõuküsijate kõnedest punane.
„Ma üldiselt hoiatan kõiki, kes helistavad ja nõu küsivad, et meid ei mõjuta AINULT astroloogia, vaid lisaks sellele veel sada muud asja,“ rõhutab Edda ja loetleb muid mõjutegureid: loodus, ilm, kõik muu universumis leiduv, vulkaanipursked, ümbruskond, tööõhkkond, seltskond, ümbritsevad inimesed. Kui hakata oma elu ainult tähtede järgi seadma, võib inimene täiesti ummikusse sattuda.
Et Edda end suhteastroloogiks nimetab, on täiesti õigustatud, arvestades, kui paljud inimesed talle helistavad ja suhtenõu küsivad. Nii kummaline kui see ka pole, on helistajate seas rohkem mehi kui naisi. Mehed tahavad näiteks teada, miks ja millal on nende naised pahuras tujus.
„Ma saan teha mehele sünnikaardi ja siis saame vaadata, mis tema elus toimub, aga sageli pole seda vajagi teha,“ kirjeldab Edda. Abi seisneb selles, et elukogenud daam kuulab mure ära ja annab nõu, mis pärit elust endast ja sisemisest tunnetusest.
Mõnikord helistatakse Eddale ja küsitakse, millal on õige aeg laps hakkama panna — kui varem ei ole õnnestunud. „Siis ma annan nõu, et võiks proovida rasestuda hetkel, kui kuu ja päikese seis on sama, kui need olid naise sünnihetkel.“ Ja Eddal on alati väga hea meel, kui helistatakse ja antakse teada beebi sünnist. „Seda juhtub väga sageli!“ on Edda rahulolev. Selle „retsepti“ avastasid ja selle usaldusväärsust tõestasid Tšehhi arstid muide juba 1960. aastatel.
Eddal endal on kaks poega ning oma lapseks peab ta ka Eduardi esimesest abielust sündinud tütart, kelle lapsi omakorda võtab lapselastena. Kokku on Edda niisiis kaheksakordne vanaema, kes, tõsi küll, läheb käiku pigem varuvanaemana.
„Ma olen selline naljakas vanaema. Väikesed lapsed on mu meelest natuke tüütud,“ ütleb ta, hääles aimatav enesekriitikanoot. Tema ootab, et lapsed suuremaks saaksid ning vanaema saaks nendega sõbrasuhtes — mitte ainult hoidja ja hoitava rollis — olla.
Kuuseisudest ja elust
Astroloogia on Edda elust ainult üks tahk. „Kingsepal pole ju kunagi kingi,“ kurdab ta, kui küsin, kui palju ta ise astroloogia abi kasutab. Tuleb välja, et Edda uurib tähtede seisu näiteks siis, kui on vaja silmaarsti juurde minna. „Selle on arstid ju kindlaks teinud, et kuufaasid mõjutavad silma vikerkesta tundlikkust,“ räägib Edda. „Eduard nägi nende seisude ajal halvemini, mina näiteks näen paremini — järelikult pole mõtet minna prilliretsepti otsima, kui silmanägemine oleks justkui korras.“
Ja naiselikke tegevusi — toakoristamine, putukatõrje, pesupesemine — ei võta Edda kasvava kuu ajal mõttessegi. „Kui mul on tuba koristamata, hüppan kas või karguga üle, aga koristama vale kuuseisuga ei hakka!“ Edda on muidugi üldse — enda sõnul — mugav, laisk ja boheemlaslik. Tolmurullid teda eriti ei häiri. Ja kuigi teadlasest Eduard oleks tahtnud piinlikku ja pedantset korda, harjus ta aja jooksul boheemlasliku eluga ära, sest muud asjad olid tähtsamad.
Astroloogiast on Pauksonite pere igapäevaelus palju abi olnud. Näiteks, kui horoskoop näitab kellegi puhul pahurust ja paha tuju, on see pereliige lihtsalt rahule jäetud. „Ma kohe ütlesin pereliikmetele vanasti, et ärgu mind segatagu, kuna mul on paha tuju ja me läheme nägelema!“ Aga kahjuks vaatab ta siiski paljusid seise alles tagantjärele. Näiteks sõlmib lepingu mõne inimesega, leping läheb vett vedama, sest inimene veab teda alt, ning Edda tõdeb horoskoopi vaadates, et oli vale seis neh. Või mõni töö ei edene kohe kuidagi — jälle kuuseis vale!
„Parajasti võtan hoogu, et jälle maalima hakata. Vaat seda ma vaatan küll, millal uuesti maalimisega peale hakata,“ läheb Edda korraga särama. Kui nad kord Eduardiga samal nädalal töökohtadest koondati, võttis Edda pintsli ja hakkas lillepilte maalima, et peret vee peal hoida. Eduard jälle andis oma panuse raamatuid tõlkides. See oli väga raske aeg, aga Pauksonid said hakkama.
Tuleb edasi elada!
Edda ongi hakkamasaajat tüüpi. Kui Eduard suri, oli Eddal peas mitmesuguseid mõtteid. See, kuidas ta Eduardi surmapäeval vormelivõistlustele lendas, on kuulus lugu, aga vähesed teavad, kuidas Edda salamisi lootis, et teda välismaalt kojutoov lennuk võiks alla kukkuda. Nüüd on Eddal muidugi hea meel, et seda ei juhtunud.
Esimestel rasketel kuudel pärast Eduardi surma tahtis ta üldse kogu astroloogitööle käega lüüa ning oma kodu vaikusesse tõmbuda.
„Siis sain aru, et pean end kokku võtma. Eduard oli nii tugev, tema ei lubanud mul pisaratki nutta, kui ta juba haige oli.“ Edda otsustas, et peab Eduardilt saadud pagasiga edasi minema, ja niipalju kui — tema enda sõnul — naise ajusse mahub, on ta püüdnud Eduardi õpetatut ja jagatut talletada, sellega edasi minna ja sellest õppida. Kuigi, mis seal salata, üksipäini abimeest kokku panna on raske. Siis mõtleb Edda, et kui mees oli nii tugev, miks siis see naine, kellega ta abielus oli, peab nõrgem olema. „Vahel olen endaga isegi natuke rahul,“ naerab ta, „ja vahel isegi väga rahul!“
Üksijäämine tõi Eddale kaasa uue elustiili, uue imago ja muutunud välimuse, sest ta lihtsalt otsustas ühel hetkel, et eluga tuleb edasi minna. Kui Eduard veel elus oli, tegid Edda ja Eduard kõike koos, ei tüdinenud teineteisest hetkekski ja ei olnud neil eriti vaja ka muid inimesi peale teineteise. Koos käisid nad matkadel, elasid terved suved Eddale kuuluvas Loobu mõisa osas, püüdsid kala ja tegid kõvasti tööd — Eduardi viimase hingetõmbeni.
„Jah, selline elu mul oli… Ja seda ei saa mult keegi ära võtta. Ma olen väga õnnelik naine!“ kinnitab Edda, kes tunneb nüüd rõõmu sõpradele helistamisest ja nendega teatris käimisest, vestlemisest. „Mul on palju meessoost sõpru, mehed on usaldusväärsemad ja nendega saab rääkida absoluutselt kõigest! Alates seksist, lõpetades kokandusega,“ lagistab Edda naerda, „ja ega siis sellepärast veel kõikidega pulmitama pea.“
Edda ütleb, et õnne valem on kanda kaasas seda head, mis elu jooksul olnud. Ka raskete asjadega, millest on võimatu üle saada, on võimalik elada, kui edasielamine endale teadlikult ja jõuliselt sihiks võtta.
