Kõik naised teavad, millest ma räägin. Kui eesti mees tuleb koju, siis viskub ta diivanile ega tõuse sealt enne, kui telekast on kõik ära vaadatud, mis vaadata on. Haritumatel isenditel on kombeks ka ajalehti lugeda, aga kokkuvõttes see asja ei muuda, sest kui mees on kord diivanile kleepunud, siis on teda võimatu sealt eemaldada.

Eesti mees eeldab, et naine on kodumasin, pealegi selline, mis hooldab ja puhastab ennast ise. Kui ta juba kord majja hangitud on, siis on edaspidi muretu. Levinud peremudeli kohaselt teeb naine küll mehega võrdselt või rohkemgi palgatööd, ent jõuab selle kõrvalt kasida ka oma nunnutibust mehekese ja kas või seitse last. Eesti mehe naise ööpäevas on vähemalt 48 tundi, sest muidu ei saaks ta iial kõigega valmis.

Laste eest hoolitseb eesti mees täpselt nii palju aega, kui nende valmistegemiseks kulus. Kõik edasine on naise mure. Eesti mees ei tea tihtilugu sedagi, mitu last tal on, kui vanad ja kas juba koolis käivad. Kui „isalõvi“ sookaaslaste ees oma kutsikatega kelkima hakkab, siis ilmneb, et ta ajab lapsi omavahel segi ning eksib kindlasti nende huvialade nimetamisel.

Sellel, kuidas laste valmistegemine käib, pole põhjust pikemalt peatuda. Piisab sellest, kui ütleme, et reeglina on eesti mehel lühike ja ta peab voodis väga vähe vastu. Rohkem kui sedasorti meheteod huvitab eesti meest õlle sissekallamine, mille tulemusena on ta üldjuhul ülekaaluline ja higistab palju. Kuivõrd ta eelistab ebatervislikku toitu ja joob ülearu, on tal enamasti süda haige ja maks läbi.

Eesti mees peseb ennast paremal juhul kord nädalas ning ka seetõttu on intiimne suhtlemine temaga raskendatud. Mõningad end eesti meestega sidunud naised on läinud seda teed, et võtavad mehe hügieeniprotseduurid enda peale: lõikavad neil regulaarselt küüsi ning abistavad pea pesemisel.

Mina seda ei soovita, sest elu näitab, et kui naine juba meest kasima hakkab, siis ta seda tegema jääbki. Alguses peate pesema tema rasvaseid juukseid või töötlema kiilaspead, et mõnigi juuksekarv uuesti kasvama hakkaks, aga edaspidi jääb teie hooleks ka intiimhügieen kuni igaõhtuse munadesügamiseni välja.

Kuigi eelkirjeldatu põhjal võiks arvata, et eesti mees sõltub täiesti oma seaduslikust abikaasast, on see siiski ekslik mulje. Tegelikkuses lisandub veel ebatruudus, nii uskumatu kui see kõnealuse ebaatraktiivse isiku puhul ka ei tundu. Vähemasti kord aastas, enamasti firma jõulupeol, püüab eesti mees mõne võõra naise ära sebida ning temaga ühtesse astuda.

Kuigi eesti mees enamasti võõra naisega hakkama ei saa, kiitleb ta oma „vägitegudega“ pärast teiste omasuguste ees ning püüab jätta muljet, et kõik maailma naised on tema jalge ees. Kuivõrd eesti mees usub ainult seda, mida ta ise tahab uskuda, siis leidub tal omasooliste seas tänulikku publikut, sest kes ikka tahaks endale tunnistada, et päriselt on temas seksapiili täpselt nii palju nagu pesemata porgandil.

Kõigest ettetoodust hoolimata peab eesti mees ennast pere toitjaks ja katjaks. Seda ettekujutust pole talle mõtet keelata, sest kui tema väärkujutelm purustada, siis võib ta langeda täielikku infantiilsusse ning saada naisele veelgi suuremaks koormaks, kui ta seni on. Seetõttu on naisel igal juhul targem lasta mehel uskuda, et ta on mees ja mitte pelmeen.

Ah et miks just pelmeen? No sobivad ka kõik teised sõnad või nimed, milles esineb ö ja õ ehk siis juba alguses nimetatud tõprale ja mölakale lisaks näiteks Mõhk ja Tölpa: nende kahe tegelaskuju näol on Oskar Luts maalinud tõeliste eesti meeste tõetruu portree. Aga pelmeen sobib selle poolest hästi, et see pole ei liha ei kala. On selline pehme ja vormitu ega maitse eriti — täpselt nagu eesti mees.