Sest Eesti meediat jälgides tundub, et meie riigis on lisaks heterotele veel vaid kenad, noored ja hoolitsetud geid.

Jutt sellest, et eestlased on kinnine rahvas ja takerdunud aegunud, nõukogude aegsesse mõttemalli, on minu meelest vale. Kohati kindlasti. Sest paiguti on meie ühiskond vabameelsem ja vastuvõtlikum kui me usume. Mõnedele loomulikele arengutele tõmbab pidurid peale pigem meedia, kes teemasid serveerib ja oma suva järgi käsitleb.

Öelge palun, kus on Eesti lesbid?

Tõsi, aegajalt näeb klubiõhtuid kajastavatel fotoveergudel (enamasti) blonde rinnakaid tibisid teineteisele keelt kurku ajamas. Kuid pildile püütud hetk on lesbisuhtest kaugel, sest oma seksuaalsuse piire proovides teevad noored naised selliseid trikke vaid meeste kiima ajamiseks.

Aga mis siis, kui kuuled ühel päeval oma emalt, et ta on leidnud uue armastuse ja kolib kohe kokku oma parima sõbrannaga? Ja et enam kui veerand sajandit kestnud abielu oli küll tore, kuid nüüdse õnnetundega võrreldamatu?

Kas meie, eestlased, oleme selliseks avameelsuseks valmis?

Mind huvitab, kas Eestis oleks võimalik peaministriks saada naisel, kes on uhkelt ja avalikult tunnistanud oma lesbilisust? Ok, see oli ehk liialt kõrgelennuline mõte… kuid siiski: meil levivad vaid kuuldused naistest, kes armastavad naist. Kuid milliseks muutub meie suhtumine juhul, kui keegi neist on meie kolleeg? Kas lesbist looja looming kaotab oma väärtuse või läheb hoopis vastupidi? Kas lesbist õpetaja tohiks klassi ette minna või lasteaialastele päevaune eel pai teha?

* * *

Biseksuaalsus ei ole tänapäeva Eestis tabu, see on paljudele vürts ja garanteeritud orgasm. Mõned ka eksponeerivad seda. Mitte küll meedias, sest seda ei peeta teemaks.

Enamasti käib eelpool kõneldu meeste kohta. Kuid näiteks Naisteka foorumist leiab ka selliseid nö mängukaaslasi otsivaid naisi. Nii mõnigi sooviks (kasvõi salajas ja prooviks, et teada — kuidas siis on ja kas on parem kui…) armuvahekorda teise naisega ja see on päris hea näide tõestamaks, et lesbi-uudishimu on igas naises. Paljud ei julge oma tundeid usaldada. Veelgi enam: nad suruvad eneses kõike ebaõnnestunult maha ja lõpuks plaanivad vabanemiseks suitsiidi.

Nüüd on aeg nendest naistest rääkida. Sest heaoluühiskond algab teineteise mõistmisest ja toetusest, vähemuste aktsepteerimisest ja võimest rääkida maha surutud probleemidest häbi tundmata. Sest teadlased on kinnitanud: naised leiavad oma uue (tõelise?) seksuaalsuse alles pärast laste sündi ja aastakümneid kestnud abielu.

Lääne meedia on lesbidest kõnelemise viimasel ajal oma südameasjaks võtnud. Sest selliste faktidega kohtudes ei tohi inimene end ühiskonnas üksi tunda.

* * *

Kõige rohkem pani mind sellele teemale mõtlema aga ajalehes The Guardian hiljuti ilmunud artikkel, milles said sõna Briti naised, kes olid olnud aastaid abielus ja mõistsid alles hilistes neljakümnedates, et neid paeluvad omasoolised. Ka eelpool nimetatud filmistaar Cynthia Nixon oli enne lesbisuhte avalikustamist abielus ja on teismeliste laste ema.

Carren Strock on inglanna, kes tutvus oma abikaasaga 16-aastaselt. Neil on kaks last.
44-aastaselt armus Strock oma sõbrannasse. Naine oli enesega toimuvast tõelises segaduses. Ta püüdis kõikvõimalikes foorumites leida vastust raskele küsimusele: kas abielus ja laste emana on normaalne end ühel päeval lesbina tunda? Lõpuks pani ta oma loo lihtsalt kirja, sellest saigi raamat. Kuid Carren ei saanud rahu. Ta vihkas end ja temas toimunut nii palju, et valmistus enesetapuks.

Saatuslikul õhtul läks ta viimast korda kodu poole. Möödudes kohalikust raamatupoest, mille vaateaknale just uut raamatut sätiti, sundis miski teda pilku tõstma: seal seisis tema äsjailmunud teos Married women who love women („Abielus naised, kes armastavad naisi“). Sel hetkel mõistis ta, et kellelegi on seda raamatut tõepoolest vaja. Et kusagil siinsamas on inimesed, kes tunnevad end samamoodi kammitsais olevat.

Täna on Strock lesbisuhtes ja õnnelikum kui kunagi varem.

Eesti keelde ei ole seda raamatut (veel?) tõlgitud. Kogu lugugi oleks siin mõeldamatu. Sest põlgus tapaks. Nii eksisteerivad meil kuskil (abielu)naised, kes ei suuda oma eelistustest mitte kunagi rääkida. Nad isegi ei tea, kellele rääkida. Ja nad usuvad, et vaikides päästavad nii iseenda ja oma lapsed avalikust häbipostist ja eluaegsest templist.

Kuid vaba ühiskond tähendab võimalust olla õnnelik ja õigust oma tundeelule!