Olen hakanud meie vestlusõhtutel Mida Mehed Tegelikult Tahavad tähele panema seda, et Eesti mees on nagu veel rohkem hakanud vaikima. Tihtipeale, kui küsime meeste arvamust publikust, on vastuseks: ,,No mina arvan ikka seda mida naine tahab või arvab´´. Paljudel meestel kurat ei ole isegi oma arvamust asjadest. Või ei julgeta seda enam avaldada.

Vanarahval oli ütlus, et laps räägib siis kui kana pissib. Praegusel ajal tundub et mees rääkib siis kui kana on ära pissinud, kukk kakanud, naine oma arvamuse avaldanud, laps ära kuulatud ja alles siis saab ka mees sõna sekka öelda. Aga selleks ajaks on muu pere juba magama läinud.

Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Isaks olemise olemus on justkui surutud samaks emaks olemisega. Isa peaks liikuma samadel tunneterööbastel nagu ema, sest muidu äkki traumeeritakse isa otsekohesuse ja konkreetsusega lapsi. Ja emagi on surutud justkui lapse parima sõbra rolli, sest muidu ei kasva lapsest täisväärtuslik ja tore inimene. Kuid need ei ole üldse need rollid, mis meile määratud on vanematena. Meie ülesanne on laps valmistada ette eluks, mitte olla ta parim sõber või käsualune. Kõik see aga nõuab vanemaks olemise oskusi. Aga kust me neid õpime? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata?

Liiga palju on ka peresid, kus meie poegi valmistavad eluks ette kahjuks ainult nende emad või naisõpetajad koolis. Kuna isad peavad pere toimetulekuks välismaal tööl käima, on alkoholile alla vandunud või üldse pere juurest lahkunud. Kahjuks kasvatavad naisterahvad just poisslapsi igapäevaselt elama, ning näitavad maailma neile just sellisena, nagu nemad seda maailma näevad ja tunnetavad. Kuid see on naiste maailm. Ja nüüd, kui see poiss peaks astuma välja päris maailma, kus tuleb hakata võitlema teiste meestega, siis ta tihti hukub vaimselt, sest ta lihtsalt ei oska selle pinge, stressi ja eluga toime tulla. Aga pole ka ime, sest tal ei ole olnud isa, kes talle meeste maailma õpetaks.

Ega midagi pole selles mõttes muutunud ka pereelus, sest mehelt oodatakse ikkagi, et ta peaks olema kogu karja alustala, tugipost ja samas ka kogu karja toitja. Kuid see vaene poiss, kellest võib-olla veel ei olegi saanud meest ning tal puudvad oskused iseendagi hakkama saada, ei suuda tavaliselt taluda sellist vastutust ning pinget ja tihtipeale valib endale lihtsaima lahenduse — jätab pere, hakkab jooma, muutub trenni või tööhulluks või hakkab kuidagi muudmoodi enda ja teiste elu hävitama.

Ni et ma arvan et mees ei tohiks isaks saada enne, kui ta ei ole oma mõtteid ja hingeelu korda saanud. Kuidas saad sa olla õpetaja ja teejuht, kui sa ise veel pimeduses eksled. Enne tee korda enda asjad ja õpi õnnelikuna elama, siis saad ka teisi selles aidata. Saa enne meheks ja siis saad alles olla mees ka oma naisele või isa oma lapsele. Eks see lugu kehti ka naiste kohta.

Õnneks on praegusel ajal olemas kõik tööriistad selleks, et valmis olla ka võimalikult noorena. Kahjuks neid tööriistasid ei jagata veel koolides, kuid ma loodan, et ka see aeg pole kaugel kui tundides ei õpetata ainult kondoomi peale panekut, vaid mõistetakse et kuidagi peab ka kondoomi pealepanekuni jõudma. Ehk hakataks õpetama sotsiaalseid oskusi, mida on vaja vastaspoolega tutvumisel ja suhtlemisel. Ning samuti mis juhtub kui see pealepandud kondoom katki läheb, ehk mis siis, kui nendest noortest lastest ükshetk vanemad saavad. Muidu on nii, et õpetatakse autoga jääraja sõitu enne kui üldse õpilane teab kus gaas, pidur ja sidur asuvad.

Jesper Parve uus raamat on poodides juba saadaval, aga kui soovid minna ka raamatuesitlustele, siis pea meeles järgnevaid aegu: 4.10 kell 18.00 esmaesitlus Solarise Apollos Tallinnas, 6.10 kell 13.00 Tartu Kaubamaja Apollos ja 13.10 kell 13.00 Pärnu Keskuse Apollos.