Eksootilise elu pahupooled: sinu suurusele meil siin küll midagi pakkuda ei ole!

Saabusin restorani Phuketil, kuhu sõbranna oli laua broneerinud. Laud asus terrassil, palava päikese käes, loojanguni oli veel paar tundi aega. “Olete te kindel, et soovite just siin istuda?”, päris murelik kelner. “Jah, muidugi, miks mitte?”, imestasin, sest terrassilt avanev vaade oli imeline ja päike paitas põski. “No ma mõtlen, et istute algul ehk varjus, palav on ju ja nahk läheb raisku!” Justnimelt läheb raisku! Mitte üksi tai ei arva, et kuldpruun päevitus oleks midagi kaunist ja tervitatavat.

See on hoopis kole, raisus nahk! Kohalikud ei mõista, miks farangid tundide kaupa rannas lebavad ja endale seda õudset tumedat tooni ihalevad. Ka ei mõista nad, miks me tedretäppide ilmudes kohe arsti juurde ei rutta või siis vähemalt jumestusega neid peita ei ürita.

Minul tekivad päevitades tedretäpid, olen neid alati armsaks pidanud. No nagu Pipi Pikksukk, kes teatas, et ta ei kannata tedretäppide all. Taide arvates aga rikuvad need naha üldist ilmet ja üleüldse on kõik, mis ei ole lumivalge ja täpitu, pigem häbenemist väärt.

Tegelikult on pisut pikemalt siinviibides selline fenomen arusaadavaks muutunud. Eelkõige sellepärast, et päikese kahjulik mõju ei ole ju kellelgi saladus. Kui end pidevalt rannas praadida, vananeb nahk kiiresti, tekivad pigmendilaigud ning halvimal juhul võivad päevitamise tagajärjed tõepoolest hailgasse ajada. Ja eks arvamus, et kõrgklassi nahk on valge ning tume nahk märgib madalat ametit, peab siin siiamaani pisut paika.

Kui meid veelgi läbi taide pilgu vaadelda, siis pole me mitte ainult hullud nahakõrvetajad, vaid ka hiidinimesed! Tõepoolest, Eestis pigem väikest kasvu tütarlapsena tunnen end siin kohalike kõrval aeg-ajalt hiigelnaisena. Tean ka paari juhtimit, kus keskmist kasvu eurooplanna on Tai rõivapoodi sisenenenud ainult aelleks, et sealt piltlikult öeldes selg ees väljuda, sest müüja esimene spontaanne hõigatus kliendile pilku visates oli: “Sinu suurusele meil siin küll midagi pakkuda ei ole!” Samasuguse lapsesuuga annavad kohalikud alati teada, kui kellegi kaal paari kilo võrra tõusnud on: “Pom pui!” (see väljend tähistab punnkõhukest) teatavad nad sõbra (olematut) kõhupekki katsudes. Taide iluideaalid ehk portselankarva nukkinimesed pärinevad pea eranditult Jaapanist või Koreast.

Õnneks on ka meie juures üht-teist, mida taid endale ihalevad: neile meeldivad me kitsad ja teravad ninad, heledad silmad ja juuksed ning kitsad huuled. Pole harv juhus, kui tai, Jessica Alba või mõne muu Hollywoodi tähe pilt näpus, ilukirurgi juurde sammub ja endale samasugust nina või huuli nõuab. Mõnikord on tegu lausa praktilise vajadusega — tean neiut, kellel ei püsinud tema lameda nina tõttu (päikese)prillid näol! Blondide kiharate soovijad on nõus oma juukseid kasvõi seitse korda järjest blondeerima, isegi kui tulemus pärast seda oodatust kollasem või oranžim jääb.

Üks universaalne ja armas hüüatus käib aga taide kultuuri juurde sama kindlalt nagu meie “head isu!” või “tervist!” (mida taid kusjuures ei soovi, ja seda üsna loogilistel põhjustel, aga sellest mõnel teisel korral), ja seda olenemata sellest, kas adressaat on paks või peenike, farang või tai, küll aga naisterahvas! Nad hüüavad alati, kui tütarlast end meikimas näevad: “Suei leo!”, mis tähendab “ilus niigi!”. Ehk naised on kaunid ka jumestuseta. Valentinipäev Tai kultuuri osa ei ole, aga sellest hoolimata on siinsed poed punastes ja roosades toonides, valikus on lõpmatult shokolaadi, lilli ja kaisukarusid. Ilusat 14. veebruari!