Elu mõte on elamises
Neid, kel on kõikide lääne kultuuri edumudelite järgi otse briljantseid tulemusi ja saavutusi ette näidata, vaevavad mina-probleemid vaat rohkemgi kui n-ö tavalist elu elavaid kaaskodanikke. Miks? Sest viimastel on olnud arukust ja aega rohkem iseendaga olla, sel ajal kui esimestel kogu aur edasirühkimisele kulub.
Seisma jääda, rahuneda — see ei tähenda paigaltammumist ega elust mahajäämist, vaid üliolulist kontakti iseenda ja oma sisemaailmaga, et selgemini teada, kuhu poole üldse minna.
Kadunud mina otsinguil põletatakse viirukeid ja pingutatakse kõigest väest, et taibata midagi idamaade filosoofia väärt õpetustest, mida peetakse lausa imerohuks.
“Mul on nii kiire, niii kiire, niiiiii kiire,” kuuleme aina ütlemas nii iseend kui ka inimesi enda ümber ning see mitte ainult ei näi, vaid ongi nii, et mitte millegi ega kellegi jaoks ei leita aega. Ka enda jaoks enam mitte ning nii kipubki kontakt iseenda ja oma perega kaduma. Pole siis ime, et reisimaailmas on üha nõutumaks muutumas kloostripuhkused, palverännakud ja spirituaalsed laagrid, mille ainus — kuid see-eest õilis — eesmärk on tuua inimene tagasi iseenda juurde, lasta tal vaadata enda sisse, kuulata oma häält ja mõelda oma mõtteid, ilma et miski väline ja häiriv seda rahulikult ja keskendunult teha takistaks.
Hollandis hiljuti korraldatud uurimusest selgus, et kõige kibedamal eneseotsingul on praegu noored, ümmarguselt 30aastased eduinimesed. Kuna enamikul inimestel lääne ühiskonnas enam sageli n-ö vanade religioonidega otsest kultuurilist ja traditsioonidest tulenevat sidet pole, otsitakse uusi väljundeid ja vahendeid.
80% vastajatest väitis, et mõtlevad oma elu eesmärgi ja hingestatuse üle üsna sageli. Vanuselises skaalas olid iseenda, oma sisemaailma ja elu eesmärkidega enim ametis naised vanuses 25 kuni 44.
Hollandi ühe omanäolisema kõrgkooli, Vaimse Tervise Instituudi nõustaja Hendrik Boswinkel oletab, et kolmekümneste põlvkonna eneseotsingud on seotud eelkõige sellega, et just sel eluperioodil kogetakse elus esimesi valusaid tagasilööke: luhtunud suhteid, viljakusega seotud probleeme, vahel kaovad kõrvalt toetavad vanemad, esimest korda küsitakse endalt, kas kunagi jõutakse end teostada ametialaselt. “Kõik me ju vajame tugevat vundamenti, millele oma elu rajada,” ütleb Boswinkel, ja kuigi selles pole midagi uut, on isegi seda lihtsat tõde vaja inimestele aeg-ajalt meelde tuletada.
Uuele vaimsele ideaalile peavad näiteks hollandlannad kõige lähemaks joogat ja mediteerimist, mida täiendavad asjakohane muusika, küünlad ja viirukid, ning just need praktikad on nende hulgas kõige populaarsemad. Kuid mitte ainult hinge, vaid ka füüsilise tervisega seotud probleeme soovitakse tänapäeval üha enam lahendada alternatiivmeditsiiniga. Sellest tulenevalt on eriti Lääne-Euroopas tekkinud omamoodi alternatiivmeditsiini renessanss ning vastavate spetsialistide poole pole enam piinlik pöörduda, nagu oli veel mõned head aastad tagasi.
Kuid nii Katie Holmesi saientoloogialoengul, Madonna kabalavaimustusel kui ka Gwyneth Paltrow’ joogamatil on märksa sügavam tähendus, kui esmapilgul paistab: soov jõuda iseendani, anda oma elule siht ja mõte. Hollandlasest organisatsioonipsühholoog Pam Leenheers selgitab: “Tõtt-öelda võid sa ju pea kõike osta, mida sa iganes soovid, kuid see ei anna sulle veel õnnetunnet. Ja just selle järele sirutatakse praegu kätt kõige enam. Õnnetunnet aitab saavutada oskus olla tänulik.”
Psühholoogide arvates on meil veel lootust, kui me ka 21. sajandil, materialistlikust maailmavaatest läbiimbununa ja asjade maailma painest peaaegu murtuna, ikka veel oma hingepuhtusega tegeleda tahame ja jaksame, kui meis on kas või imeväike äratundmine, et oleme kaldunud õigelt teelt kõrvale. Ning olgu need püüdlused sellest välja rabeleda kui tahes arglikud ja hädised, on alati olulisem see, et võitlus oma tõelise mina ülesleidmise ja hingepuhtuse eest meile üldse veel korda läheb.
* * *
KOMMENTAAR
Gestaltterapeut Kaire Varrak
Traditsioonilistest psühhoteraapiatest pööravad oma mina ülesleidmisele kõige enam tähelepanu humanistliku ja eksistentsialistliku suuna teraapiad. Eestis on neist levinum gestaltteraapia.
Gestaltistide arvates teab laps sünnipäraselt, kes ta on ja mida vajab. Kasvamise käigus tuleb palju sellest siiski maha suruda ja n-ö loovalt kohaneda ümbruse nõudmistega. Igaühe sisemine hääl on ise tugevusega, mõnel on iseloomu oma tahet paremini säilitada, teine unustab seesmise tarkuse aja jooksul sootuks.
Kasvamise käigus neelatakse alla kõigepealt vanemate nõudmised ja soovitused eluks, hiljem jätkub sama end kooli ja tutvusringkonna ootustega kohandades. Lõpuks tulevad ühiskonna edumudelid, mis justkui peaks olema parimad, ainult et kelle jaoks? Kas ka minu? Kuna paljud ootused ja nõudmised on üksteisele vastukäivad, tekibki lõpuks kriis: mida ma siis tegelikult tahan ja kes ma olen?
See, et oma mina ei tunta ära, on tegelikult see, et ei kuulata oma tundeid. Kontakt endaga saab tekkida enese aktsepteerimise kaudu sellisena, nagu ma tegelikult olen, selle asemel et püüda olla kogu aeg keegi, kes ma veel ei ole.
Püüd eesmärke saavutada ja paremaks saada on ju iseenesest hea, aga muutus on paradoksaalne. Oma mina ei sünni enese eitamisest, vaid jaatamisest. Alles siis, kui ma tunnistan end sellisena, kes ma hetkel olen, saab tekkida muutus.
Kui jätkata võitlust oma põhiolemuse vastu, on vastutöötav jõud sama tugev ja sisekonflikt ei lahene iial. Paljud inimesed elavadki seesmiselt lõhestatuna kahe vastuolu — “pean” ja “ei taha” — vahel, selle asemel et korra mõelda, mida hinnata oma elus kõige olulisemaks.
Tegelikud vajadused tunduvad liiga ohtlikud, sest see sunniks võib-olla elus suuri muudatusi tegema. Mugavus võidab, kuni olukord muutub väljakannatamatuks.
Paljud inimesed realiseerivad kontseptsiooni endast, selle asemel et realiseerida iseennast. Kontseptsioon kujutab endast põhimõtteid ja reegleid, minapilti: kes ma enda arust olen ja mismoodi minusugune käituma peaks. Põhimõtetes väga kinni olek ei lase aga märgata, et elu me ümber ja sees on pidevalt muutuv ning nõuab aina uut lähenemisviisi.
Elatakse minevikus ja maadeldakse seepärast süütundega, või elatakse tulevikus ja piineldakse seetõttu ärevuses. Vajalikke muutusi saab teha aga vaid olevikus. Kiirustatud elu on enese eest põgenemise elu. Võib-olla see õnnestub mõnda aega, ent lõpuks saab mõttetuse tunne ikkagi kätte.
Elu mõte on elamises. Kui see lause tundub mõttetu, siis on tee peal midagi kaotsi läinud.
* * *
Millest saavad abi kuulsused?
• Endised Spice Girlsid Geri Halliwell ja Victoria Beckham otsivad teed oma hinge juurde kabala usust. Kabalast on leidnud hingetuge ka Madonna, Demi Moore ja Stella McCartney. Ka Lindsay Lohanit ja Keira Knightleyd on juba nähtud kandmas randmel punast lõnga — kabala usku kuulumise tunnusmärki.
• Paris Hilton haaras vanglas olles piibli järele. Beyoncé, Jessica Simpson ja Evangeline Lilly on juba ammu tunnistanud, et nad on usklikud.
• Jennifer Aniston tunnistas, et tal aitas traagilisest lahutusest Brad Pittiga üle saada jooga. Ka Gwyneth Paltrow on joogast vaimustatud.
• Christy Turlington on vaimustuses idamaistest religioonidest ja on enda sõnul tõeline joogafänn, kuid on seni truuks jäänud katoliku usule.
• Tom Cruise ja tema abikaasa Katie Holmes kuuluvad saientoloogide usulahku, nagu ka John Travolta koos abikaasa Juliette Lewisega.
• Kuigi see võib tunduda uskumatu, on rokitaat Mick Jagger tunnistanud tegelemist transtsendentaalse meditatsiooniga, samast asjast on vaimustatud ka näitleja Heather Graham.
• Näitleja Naomi Watts leiab tuge tegelemisest budismiga, nagu ka Courtney Love, kes ütleb, et on suutnud oma elu kõige keerulisematest perioodidest üle saada vaid budismi toel. Ka Richard Gere on sama meelt, praktiseerides seda oma koju ehitatud mediteerimismajakeses. Orlando Bloom aga lasi oma Londoni koju ehitada nii spetsiaalse aia kui ka mediteerimismaja.
• Nicole Richie aga läks koguni nii kaugele, et kutsus oma uut kodu sisse õnnistama šamaani.
