Ema, kas teised peavad su last jälgima, kui sina Õllesummeril jood?
Tanel Padari kontserdi ajaks oli laulukaare alla kogunenud juba päris palju rahvast. Mina seisin platsil, nautisin kontserti, kui minu ette tulid seisma kaks ema koos lapsevankritega. Emad olid verinoored, mõlemal õlletopsid pihus, sigaretid ees ning umbes 1,5-2aastased lapsed kärudes. Kaugele oli näha, et need õlled ei olnud emmekestel esimesed...veinimütsikesed olid juba peas ja vilkuvad sarvekesed kärude küljes.
Ühel hetkel jäid emad omavahel lobisema ja naerma ning unustasid kärus istuvad lapsed sootuks. Seda hetke kasutas üks pisikestest ära, ukerdas kärust välja ja pani jooksu. Kõik lapsevanemad teavad, kui kiiresti ühe äsja kõndima hakanud mudilase jalakesed liikuda võivad. Poiss lidus emast üpris kaugele ning kui ema lapse kadumise avastas, tekkis selline draama, mida pole nähtud ka kõige dramaatilisemates Venetsueela seebiseriaalides.
Lapse ema jooksis põnnile järele, karjus ta peale, sakutas ning kinnitas siis rihmadega kärusse. Seejärel pöördus ta kõrvalseisjate poole ning karjus, miks keegi last kinni ei pidanud ja miks keegi talle ei öelnud, et laps on kärust välja roninud, miks keegi ei hooli ja kuidas lapse turvalisus kellelegi korda ei lähe. Lõpetanud rahva ropu sõimamise, haaras ta uuesti lapsest kinni, raputas ja võttis põnni korralikult läbi. Stseen lõppes korraliku õllelonksuga ja kirumisega sõbrannale, kuidas inimesed on ikka uskumatult nõmedad.
Lähedal seisnud rahvas oli šokis. Mida oleks pidanud tegema? Võib-olla oleks saanud lapse kinni püüda, aga kõik, kes on pooleteistaastastega kokku puutunud, teavad, kui kiiresti nad end liigutada suudavad — keegi ei jõudnud reageeridagi. Kuid minu meelest ei ole see peamine.
Esiteks — sa võtad oma kärulapse Õllesummerile! Teiseks — sa jood end täis. Kolmandaks — sa ei jälgi oma last, vaid loodad, et nii väike saab ise endaga hakkama. Neljandaks — sa kaotad oma lapse ära ja viiendaks — sa karjud teiste peale, et nad su lapse järele ei vaadanud.
Kommentaarid on ilmselt liigsed...
