Epp Kärsin julgustab naisi iseennast puudutama: naine, kes ei ole mitte kunagi iseennast rahuldanud, ei ole ka voodis vaba

50. eluaastates Laural on paaniline hirm füüsilise kontakti ees. Üle kõige igatseb ta lähedust, ise puudutada ja puudutatud saada, sellest naudingut tunda. Tänavusel Berliini filmifestivalil Kuldkaru võitnud skandaalne Rumeenia film „Ära puutu mind“, mis rikub julgelt mängu- ja dokumentaalfilmi piire, tekitab vastakaid tundeid. Kriitikud vaidlevad. „Talumatult halb,” ütlevad ühed, „silmatorkavalt hea,” väidavad teised. Alastusega ei koonerdata, kuid mõte jõuab hoopis sügavamale. Koolitaja Epp Kärsini sõnul on see film tugevatele.

Epp, mis üldse on puudutuse kunst?

Puudutuse kunst on üks kõige peenem kunst, mis üldse olla saab. Puudutada saab nii, et sinu hing hakkab helisema ja puudutada saab ka nii, et sa ei taha, et mitte kunagi keegi enam puutuks. See on suur oskus, mille me saame kaasa juba lapsepõlvest, olenevalt sellest, kuidas meid on hoitud ja hellitatud oma vanemate poolt.

Millest tekib puudutuse hirm?

Need võivad olla negatiivsed kogemused näiteks lapsepõlvest, kui oled näinud vägivalda. Puudutuse hirm tekib sellest, et keegi on kunagi haiget teinud liiga intensiivse või agressiivse puudutamisega, või on puudutatud siis, kui me ise ei ole selleks valmis olnud.

Kas sellest hirmust on võimalik vabaneda?

Kindlasti on võimalik sellest vabaneda, aga see nõuab väga suurt tööd iseendaga. Valusad kogemused on nii sügavale meie sisse ära peidetud. Igapäevaelus see meid ei häiri, aga kui ellu tekib inimene, kes tuleb meie südamele liiga lähedale ja tekib intiimne kontakt, siis võivad vanad teemad üles kerkida. On võimalik kasutada terapeudi abi, on võimalik rääkida oma kaaslasega, kust need hirmud on pärit, aga see eeldab, et inimene ise soovib muutuda.

Erivajadustega inimesed — erilised inimesed ja seks, miks sellest ei räägita?

Kas me seksist üldse räägime? See on jätkuvalt nii tabu teema. Me kõik vajame naudinguid, pole vahet, oled sa erivajadusega või mitte. Ma arvan, et läheduse vajadus erivajadustega inimesel on veel suurem, sest neil puudub oskus või väljendusvorm tavapärasel viisil teistele sellest märku anda ja see puudutus jällegi… Kui nad on erihooldekodudes, peredest eemal või neil ei olegi lähedasi, siis on see vajadus väga suur. Üksindustunne, kui ei ole kedagi kallistada või kui keegi sind ei kallista on hästi kurb. Sellest ei räägita, ma tean seda, sest olen kokku puutunud inimestega, kes neid hooldavad. Nad teevad suuri jõupingutusi, et see maailm oleks üldse aktsepteeritav. Seks ei ole ainult tervetele, see on kõigile ja seda oskab teha spetsialist ilusal moel, aga meil on Eestis neid väga vähe.

Kui palju olete teie ise erivajadustega inimesi pidanud nõustama seksi ja puudutuste teemal?

Minu koolitusel on käinud inimesed, kellel on nägemispuue. Alles hiljuti oli mul koolitusel üks 36-aastane noormees, kes töötab ise pimeda massöörina. Ta ei ole mitte kunagi oma elus paljast naist näinud ja ta ei ole ka päriselt ise kellegagi vahekorras olnud. Tema jaoks oli mulaaž väga tõetruu ja ta väga uuris ja küsis, mis üks või teine asi on. Ta oli väga tänulik selle võimaluse eest ja sotsiaalministeerium maksis tema koolituse ka kinni. See näitab, et nad on valmis muudatusteks ja nad saavad aru, et see on üks väga oluline osa meie elust.

MTÜ Virumaa Tugikeskus pöördus minu poole koolituspalvega Eestis ainulaadsele projektile, millega saab üks suur samm edasi astutud selle arusaamise suunas, et erivajadustega inimeste vajadused ja nende seksuaalsus on oluline. Arvestades sedagi, et kui meie saame end ohjata ja mõistame, et mõned asjad nii ei sobi, siis nendel neid piire ei ole. Neil on tung, looduslik vajadus ning nad lähevad läbi seinte ja aedade, et saada seda, mida nad tahavad.

Filmil „Ära puutu mind“ on väga resoluutne pealkiri, mille tõttu inimene teeb enda elus väga resoluutseid otsuseid, keeldub millestki, mida ta võib-olla tegelikult sooviks.

Ma vaatasin seda filmi, see film on tugevatele. Inimene, kellel ei ole mõistmist eriliste vajadustega inimeste suhtes, kelle maailm on väga konservatiivne, ei suuda seda vaadata. Mulle meeldis filmi ülesehitus. Oli üks noormees, kes oli sõltuv oma kaaslasest. Sümpaatne oli see, kuidas ta rääkis iseendast, olenemata sellest, et tema käed ega jalad ei liigu ja ta on kogu aeg ratastoolis. Noormees rääkis, kui ilusad silmad ja juuksed tal on, kui ilus peenis tal on, ta oli nii uhke selle üle. Me võiksime olla uhked ja tänulikud selle eest kes me oleme. See film õpetas äratundmist — ole tänulik sellisena, milline oled.

Kui Naisteka lugeja tunneb samuti hirmu puudutuste ees, siis mida peaks esimese asjana tegema, anna palun mõned nõuanded.

Viimase kahe kuu jooksul on minu juurde jõudnud inimesed, kes on otsustanud lahku minna. Kurb on see, mis selgub — meie naised ei oska puudutada iseennast. Naine, kes kardab ennast puudutada ja kes ei ole mitte kunagi iseennast rahuldanud, ei ole ka voodis vaba. Mees ei oska naist rahuldada, kui naine ise ei tunne ega tea, mis talle meeldib. Mina julgustan naisi iseennast puudutama, õppima ennast tundma ilma häbita. Kui meil kaob ära hirm iseennast puudutada, õpime armastama oma keha, olenemata sellest, kas me kaalume 50-, 100-, või 150-kilo. Kui naine on enesekindel ja tunneb ennast oma kehas hästi, on ta voodis kullatükk ja mehel ei ole sellise naisega vaja üldse väga vaeva näha. Ei ole voodis ei mehed ega naised hiromandid, voodis peab rääkima, mis sulle meeldib ja mis ei meeldi. Kui sa teed seda ilusalt ja armsalt, ei solvu kumbki, aga selliseid asju saab öelda ka nii valusalt, et üks lendu lastud lause võib rikkuda romantilise õhtu või kogu suhte.

Vastuoluline „Ära puutu mind“ jõuab Eesti vaatajate ette 13.-18. augustini peetaval Tartuffi festivalil ja alates 17. augustist linastub kinos Artis.