Eveliis Eesti presidendist: mulle ei meeldi tema jonn ja püüd teha kõike justkui teisiti, omamoodi ja paremini
Nii arvasin ma tol korral ja sain palju kriitikat, et mis ajast naiste puhul vaid välimust vaadatakse, et oluline on ju siiski sisu. Mulle püüti selgeks teha, kui asjalik ja arukas on proua president ühes või teises ametis olnud ning kästi mul talle aega anda, et ta saaks end tõestada, nii et ka minusugune jobu, kel oli vaja riietuse kallal ilkuda, saaks aru kui targa presidendi me endale saanud oleme.
Nüüd on aega juba päris palju mööda läinud. Ma vaatangi Kersti Kaljulaidi ning tõepoolest usun, et ta on ääretult intelligentne ning arukas naine. Mulle meeldivad targad ja iseloomuga naised, aktiivsed ja tervislike eluviisidega ning tegelikult ei meeldi mulle sugugi, et naisi tihti pigem välimuse järgi hinnatakse. Selle loogika järgi peaks Kersti Kaljulaidis olema olemas kõik, mida ma ühes naises hindan. Ja ma ei ütlegi ühtegi paha sõna tema kui naise kohta. Kuid kui ma vaatan teda presidendina, siis millegipärast minu president ta ei ole. Mulle ei meeldi tema jonn ja püüd teha kõike justkui teisiti, omamoodi ja paremini. Paremini tema arvates.
Ma ei ole usklik, aga ma vist ei ole ka päris õige ateist, sest hoolimata sellest, et ma ei käi pühapäeviti kirikus, on kirik minu jaoks alati püha olnud. Ma olen lugenud Piiblit, ma tean kümmet käsku ja peast meie isa palvet. Kui ma olen sattunud jumalateenistusele, siis kuulan ma, mida õpetaja räägib ja püüan selle enda jaoks lahti mõtestada, ma ei pea jutlusega nõustuma, kuid ma ei raiu kusagil vastu rinda, et ei usu jumalat ja et ma ei ole sunnitud kirikus käima. Ei olegi, aga kui keegi mind eraldi kutsuks ja sinna ootaks, siis ma läheks. Presidendi jonn selles kontekstis jääb mulle arusaamatuks.
See ei ole ainus näide presidendi jonnist. Inimesed on jagunenud kahte leeri — osa, kes arvab, et president Kaljulaid on asunud presidendi sümbolit lõhkuma ja teised, kes arvavad, et president on asunud hoopis presidendi sümbolit looma ja inimlikustama. Minule aga jätab see isepäine jonn hoopis mulje odavast populismist.
Kersti Kaljulaid ei ole nukk, kes laseb endaga mängida. Kersti Kaljulaid on kulutanud kõigest 1400 eurot riigi krediitkaardilt. Kersti Kaljulaid ei hakka sädelevaid kleite eksponeerima. Kersti Kaljulaidil on põhimõtted. Kersti Kaljulaid ei lase end nööridest tõmmata. Need on vaid mõned väited Kaljulaidi pooldajatelt.
Mulle tundub, et liiga palju keskendutakse sellele, et välja tuua neid häid ja inimlikke omadusi, mida justkui tema eelkäijatel pole üldse olnud. “Nätsu närivast kikilipsumehest” on tehtud paha kangelane, kellele nüüd on vaja vastanduda. Nüüd on meil vaja head ja rahvalikku presidenti. Kersti Kaljulaid ei ole jumaluse maapealne asemik. Ta on lihtsalt tark naine. Aga pigem oma ettevõtte juht kui Eesti rahva president. Presidendiks olemine ei tähenda vaid oma põhimõttete tagaajamist, presidendina tuleb aegaajalt oma isiklik ego ära unustada.
