Eveliis tänapäeva noortest: äpusid tuleb aina peale! "Alla tonni voodist ei tõuse" suhtumine ei vii kuhugi
Minul küll ei ole häbi tunnistada, et alustasin sekretärina ja väikese palgaga. Ma ei osanud ka midagi. Excelist ei olnud ma tol ajal kuulnudki. Polnud vaja olnud.
Mu tuttavad on teinud noorena igasugu töid, teetöölised olnud, maasikaid korjanud, poes müüjad olnud…Kõik on peale ülikooli (ja ülikooli ajal) oma raha teeninud, et kuidagi ise hakkama saada ja vanemate juurest ära kolida. 99% neist, kes on teinud suvalisi töid noorena ja ei ole peljanud tööd teha, on täna oma valdkondades vägagi tegijad, oma oskuste ja koolitustega end üles töötanud.
Nüüd aga lõpetatakse (heal juhul) ülikool ja kukutakse CVsid laiali saatma juhtivatele ametikohtadele, kus on vajalik ka mingi kogemus. Vähe sellest, et noortel ei ole tihti kogemust, ei ole neil ka erilisi muid andeid ja oskusi. Mu meelest tuleb neid äpusid aina peale ja aina hullemad hellikud noored on. Ükski nn tavatöö ei kõlba. No kuidas sa oled Selveris kassapidaja samal ajal kui naabri-Madisel on tutikas Mercedes ja ta on ühe või teise juhatuse liige. Mille need noored, kes naabri-Madise kõrval halvemaks peavad, ära unustavad, on see, et naabri-Madise auto ostsid talle jõukad vanemad ja ettevõtte juhatuse liikmeks on väga lihtne saada. Iga loll saab Äriregistris ettevõtte asutamisega hakkama. Oledki juhatuses. Oskusi naabri-Madisel muidugi polegi, sest tal ei ole neid lihtsalt vaja. Ta vanemad on tema “tööandjad”. Päristööd ta teha ei oska ega tahagi. Ja nii tulebki kusagilt grupp noori, kes tahavad ka kohe samale järjele saada nagu naabri-Madis ning nõuavad palgaks 1900 eurot. Ulme, eksju. Mõni neist muidugi oskabki end maha müüa ja saabki sellise palgaga kohe näiteks müügidirektoriks, iseenesest saaks müügiga ka hakkama, aga minu arvates on noorte kõige suuremaks miinuseks silmaringi ja analüüsivõime puudumine, oskus näha suuremat pilti, stressitaluvusest ei tasu isegi rääkima hakata. Juhtivad töökohad seda kõike siiski ka inimeselt eeldavad. Mul oli mõnda aega tagasi vestlus ühe noore naisega, kes rääkis, kui kohutavalt stressirohke tööpäev tal oli, et tarned hilinesid, kliendid helistasid, vaja oli leida uusi lahendusi, kiireid otsuseid vastu võtta, et tema ei taha vastutada selliste asjade eest. Ta töötas müügijuhina. Küll aga meeldis talle müügijuhi tööst see osa, kui ta sai töölähetustel isiklikke kulutusi ettevõtte kuludesse kanda.
Töötegemisse on neil hoopis erinev arusaam. Jumala eest ei tohi kedagi teist aidata või ise natukene oma tööjuhendi raamidest väljapoole vaadata. Nad veavad näpuga rida ja teavad täpselt, mis nende töö ei ole, aga oma tööga hakkama ei saa ja vajavad pidevalt teiste abi. Kohusetunne ja elementaarne viisakus teiste vastu on samuti kaduvad väärtused. Ah tänaseks oli vaja valmis saada aruanne? Kuule, sorry, no läks meelest, teen homseks. Ah täna pidime kokku saama ja arutama midagi? Kuule, sorry, ma magasin sisse, teeme homme, eks.
Need ei ole kaks suvalist liialdatud näidet. Selline suhtumine ongi paljudel 20+ noortel. Mu meelest on see kurb. Samal ajal istub aga kodus kogemustega inimene, keda ei kutsuta isegi töövestlusele, sest ta on 50+ ja “parim enne” on justkui möödas. Kuidagi valet pidi käivad asjad mu meelest — 20+ just koolipingist tõusnud naabri-Madis on ekspordijuht. 50+ kahe kõrgharidusega ja 20-aastasega kogemusega Malle on postiljon. Vastupidi oleks loogilisem. Ei? Aga ükski noor ei ole nõus postiljoniks hakkama, sest noh esiteks oleks ikka mark olla naabri-Madisest kehvem ja teiseks alla tonni ei tõuseks nad voodist ka üles. Ma olen pealt kuulnud selliseid vestlusi.
Eveliisi blogi leiad SIIT!
