Eveliis tunnistab: kui lihtne on tunda ennast täieliku läbikukkujana...

 (5)
Eveliis tunnistab: kui lihtne on tunda ennast täieliku läbikukkujana...
Photo by Cassidy Kelley on Unsplash

Kõik päevad ei ole ilmselgelt vennad. Viimased päevad olen ma tundnud end nii õnneliku ja rahulolevana, ent täna hommikul keeras üks tilluke vahejuhtum selle kõik pea peale. “Ma ei taha, et sina patsi teeksid, ma ei taha, et sina riidesse paneksid mind, ma ei taha sind, ma tahan multika ära vaadata!” Jälle see “ei taha”.

Jälle see “ei taha”. Ma ei jaksanud nelja-aastasega kembelda, ma ei jaksanud teda keelitada, meelitada või isegi ta peale karjuda. Viimast ma muidugi lõpuks tegin. Mis tähendas loomulikult seda, et Ida hakkas iiissssssiiiiiiiii nutma, Marek hakkas karjuma, et miks me jälle tülitseme, et tema ei jaksa ja jääb tööle hiljaks ning mina tundsin end kui täielik läbikukkuja.

Läbikukkuja emana. Ma ei taha olla üks nendest vanematest, kes kahe käega peast kinni hoiab ja ütleb, et appikene, mu jõud ei käi temast üle. Ma ei taha ka olla üks nendest vanematest, kes lapsele kõik ette-taha ära teeb, sest muidu laps jonnib. Ma ei taha ka olla range ja kuri ja karjuv ema, aga seda viimast ma just olengi. Mu laps ajab mind kohati hulluks oma draamade ja kisaga.

Läbikukkuja abikaasana. Mul võib olla küll hea mees, aga hea abikaasa ma ei ole. Midagi on selles abielus mäda. Midagi teen ma valesti. Midagi ajab mind nii närvi, et ma täna hommikul ütlesin asju, millest ma isegi aru ei saanud, mida ma täpselt mõtlesin. Kas ma mõtlesin, et olen märter ja hüppan aknast alla ja siis kõik vaadake, kuidas te minust puudust tundma hakkate. Või mõtlesin ma, et kõnnin minema, sest ma ei suuda kannatada, kuidas ma inimesed endast välja ajan ja kurvaks teen.

Seotud lood:

Läbikukkuja tütrena. Ei ole ma oma vanematele pakkunud midagi, mille üle nad uhkust saaks tunda. Isegi magistrikraadi ei ole viitsinud teha. Kui ema by default on programmeeritud oma last armastama, siis isale ilmselt olen täiesti sitt tütar. Ülearune niikuinii alati olnud.

Läbikukkuja töötajana. Idioot olen. Teen asju valesti või ei tea üldse, mida teen. Või ei tee üldse midagi. Eile tundus mulle, et ma ei saa hakkama ka ühe teise tööga, mis mul on. Ei, vabandust, mulle tundus, et ma ei saa hakkama ühegi tööga, mis mul hetkel on. Tulemusi ei ole ja teatud asju on teised enne mind kindlasti sada korda paremini teinud.

Läbikukkuja blogijana. Mida ma üldse selle blogiga üritan? Mis asi see on? See ei paku tegelikult mitte midagi, mitte kellelegi, lihtsalt võtab aega ja on tihti probleemiks, et ma perega koosolemise asemel istun läpakas süles ja kujutan ette, et mul on hobi. Pidin eelmine nädal saama vastuse ühele suuremale projektile, ei ole saanud — ju mõeldi ümber. Milleks sellise mõttetu blogiga end siduda. Ma saan aru. Ma valiks ka teised blogid kui ühe keskealise halablogi.

Läbikukkuja naisena. Eks ma pean ikka sinna peeglisse vaatama ja endale tunnistama, et ega seal millegi üle uhkust tunda ei ole. Kõrge enesehinnang on hea asi, aga kui ikka välimust antud ei ole, siis tuleb sellega leppida, mitte endale vastu rinda taguda, et olen ikka kaunis küll. Ei ole. Täna hommikul vaatab mulle peeglist vastu äranutetud ja paistes näoga naine. Pekkidest ei hakka rääkimagi. Aga kätte ka end ei võta. Ei liiguta rohkem. Kuigi see on nii imelihtne.

Läbikukkuja inimesena. Kui palju on neid, kellele ma meeldin? Kui palju on neid, kellele ma ei meeldi? M.O.T.T. Ei ole ma tegelikult kade ega ussitaja, aga ma saan aru, et jätan sellise mulje. Siis polegi kedagi rohkem süüdistada kui vaid iseennast. Ise olen ma end selliseks inimeseks teinud.

Läbikukkuja arvete tasujana. Mul on ports tasumata arveid, osa selle pärast, et ma ei saa veel oma pangakontole ligi (oo, aitäh armas viirus!), osa lihtsalt…no ei viitsi maksta…yeah right. Mul on ports inkassohoiatusi, isegi paar hoiatust, et kui ära ei maksa läheme kohtusse. Ma olen nii vihane enda peale. Ja kui see pole läbikukkumine, siis mis veel on. Arvete tasumise asemel planeerisime suvereisi Prantsusmaale. Marekil oli õigus, ei oleks tohtinud. Oleks pidanud oma lubadusest kinni pidama, et ei ühtegi meelelahutust enne kui kõik võlad ja asjad tasutud. Sinna on jäänud vaid kaks aastat (kuigi ma tahtsin pingutada, et kõik aastaga kaelast ära saada)! Aga ma tundsin, et meie pere vajab koos aega ja puhkust enne kui lagunemegi laiali, sest me ei tee midagi koos ja vaid elame selle nimel, et kiiremini surnud hobused tasutud.

Loe veel

Ma võiksin seda nimekirja jätkata, aga pilt on niigi selge. Ma olen 37-aastane läbikukkuja. Mind kutsuti tänaseks töövestlusele, ma ei taha isegi sinna minna. Ma ei jaksa kuulata, et “me ei saa pakkuda seda ja seda ja seda”, eile juba kuulsin, et tahan liiga palju tasu oma tööde eest. See solvas mind täielikult. Ja ma tundsingi et läbikukkujana. Üle 12 aasta kogemust, aga ikka mitte kellelegi vajalik. Võib-olla ikka ei oskagi midagi. Isegi Marek ütles üks kord, et võrreldes temaga, ei ole mul mingit juhtimiskogemust ja seepärast mind mingiks näruseks mutrikeseks tahetaksegi. No ja milleks siis minna töövestlusele JUHTIVALE ametikohale, kui ma tean eos ette, et olen läbikukkuja?

Ja ma tunnen end kohe ekstra läbikukkujana, sest sunnin inimesi end boostima ja kirjutama, kui tore ja tark ma tegelikult olen.

Head lugejad, andke nüüd nõu, kuidas mustast august välja rabeleda ja see vastik läbikukkujatunne maha raputada!

Allikas: Eveliisi blogi

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare