On siililegi selge, et tegelikult on keskmisel naisel liiga palju asju ja globaalses mõttes on lihtsalt äärmiselt isekas üldse sellist juttu ajada. Aga tegelik põhjus, miks meid selline ohe aeg-ajalt tabab, on ikkagi meie ebakindlus. Vahel lihtsalt on selline tunne, et üksi asi ei sobi — no lihtsalt ei ole oma peegelpildiga rahul ja midagi pole teha.

Mäletan, et mu ema rääkis mulle, et tal oli kuni esimese töökoha saamiseni kaks kleiti, neid kahte sai nõelutud, parajaks tehtud ja ümber õmmeldud sadu kordi, seega polnud tal isegi varianti selliste tunnete tekkimiseks. Tol ajal polnud ka kasutatud riiete poode, kust peaaegu ilma rahata kellegi vanu hilpe osta. Riided olid defitsiit, eriti kui olid vaesest perest.

Tänapäeval ei pea isegi keskmist palka teenima, et endale liiga palju riideid lubada. Riiete tootmine kolmandates maades on sealse odava tööjõu tõttu äärmiselt odav ja seega on meie poodidesse jõudvad H&M ja muud brändid vägagi taskukohased. Odavate kiirmoe brändidega ongi see mure, et ühtpidi pole nad ei vastupidavad, kvaliteetsed ega eetiliselt toodetud (lapstööjõud, ebainimlikud tingimused, madalad palgad jne). Teistpidi on ta siiski kättesaadav, enam-vähem moekas ja odav. Ehk mingis mõttes on see nagu nõiaring — ei peaks ostma, aga ilma ka ei saa/ei taha. Mõtlen isegi tihti, et ostaks ühe kvaliteetse kallima eseme, selle asemel, et osta seda ebakvaliteetset jama, kuid tihtipeale leian jälle oma kapist kiirmoe toodangut, mis on pealegi ostetud emotsiooni ajel ja mida ma võib-olla kannan ainult korra või kaks.

Vähemalt on hea see, et väga suurt emotsionaalset sidet mul riietega ei teki, seega üsna tihti vaatan oma kapis ringi ja sorteerin välja riided, mida enam ei kanna ja kas pakun sõbrannadele või annan taaskasutusse. Tean aga inimesi, kellel on asjadest loobumine hoopis keerulisem ja halvemal juhul võib see viia sundhäirete tekkimiseni. Kindlasti tuleb mõnel tuttav ette see tunne, kui lähed poodi, proovid midagi selga ja see „õnneks“ ei sobi ja sa tajud teatud kergendust, sest nüüd sa oled vabastatud kohustusest või sisemisest vajadusest seda osta. Samas ei saa salata, et super hästi istuv kleit või mantliga ideaalselt sobituv käekott võib elevusse ajada küll. Mõneks viivuks isegi täitsa õnnelikuks teha. Aga lõppude lõpuks ei tee asjad meid õnnelikuks, vaid emotsioonid ja ega see shoppamine muu polegi, kui emotsioonide ostmine. Emotsioone aga saab ka ilma rahata ja maakera ja enda isiklikku ruumi koormamata.

Seega - iga kord, kui me juba jõuame küsimuseni, kas mul on ikka seda vaja, on vastus alati, et ei ole. Ehk et kui sa juba kahtled, siis üheksal juhul kümnest pole sul seda kohe kindlasti vaja.