Hiljuti sõbrannaga veiniklaasi taga vesteldes ohkasime mõlemad, et kui mõnus on ikka suhtes olla. Meenutasime aegu, kus pidevad deidil käimised, emotsioonid ja haigetsaamised olid igapäevaelu osa ning kuidas me seda üldse enam ei igatse. Sellegipoolest jõudsime sellest positiivsest sissejuhatusest üsna pea kurtmiseni. See tuli täiesti loomulikult ja alles mõne aja möödudes tabasin ennast mõttelt: jälle ma kurdan?! Loomulikult tuleb suhtes ette probleeme, lahkhelisid, kahtlusi jne jne, kuid neid ei peaks defineerima kohe kui suuri raskusi, vaid kui elu loomulikku osa. Perfektset nirvaanat pole niikuinii olemas ja sinna püüdlemine ei peakski olema omaette eesmärk. Soov saavutada ja pidev püüd ideaalsuse poole on tänapäeva lääne ühiskonna konstruktsioon, mis ei lase meil rahus ja harmoonias elada, sest alati jääb ju midagi puudu või võiks veel paremini olla.

Mul oli kunagi üks sõbranna, kes veel ülikoolis käies hakkas nutma ja sattus hüsteeriasse, kui ta sai eksamil kasvõi ühe palli alla maksimumi. Mõtlesin tihti endamisi, et kui raske tal selles ebatäiuslikus maailmas elada võib olla.

Ja nüüd kui tagasi mõelda, siis vallalisena olles igatsesin stabiilset suhet, nii nagu ma praegu vahest igatsen vallalise elu. Kipub ikka olema, et seda, mis parajasti käes, ei oska me vääriliselt hinnata, sest alati tekib küsimus: aga mis oleks kui…?

Elu on ju tegelikult liiga lühike, et selle pärast kogu aeg muretseda. Ütlemised: “Naudi hetke!” või “Ela hetkes!” on küll kerged üle huulte tulema, kuid rasked teoks teha, aga hea tahtmise korral on sellist suhtumist võimalik endas juurutada. Selle asemel, et puhkusel olles igast ojast, kaljust või lossist pilti teha, võiks hoopis kõiki neid vaatmisväärsusi selles hetkes ilma kõrvaliste tegevusteta imetleda või pidevate tulevikuplaanide tegemise asemel lihtsalt puhata ja olla. Kes meist ei teaks Artur Alliksaare aegumatuid luuleridu, mis võiks siinkohal kokkuvõtlikult motoks võtta:

Ei ole paremaid, halvemaid aegu. /On ainult hetk, milles viibime praegu. / Mis kord on alanud, lõppu sel pole. / Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.