Hannes Võrno endise elukaaslase Häli lugu: ühel õhtul vaatasin oma vappuvaid käsi ja mõtlesin, et ma surengi siia ära...



Nüüd küll aitab Nokia kontserdimajas
Hannes ja Heli mõni aasta tagasiFoto: Priit Simson

Laupäevases LP-s ilmus Ingrid Veidenbergi pikk intervjuu Hannes Võrno pikaaegse elukaaslase Häli Veskaruga, kes kaks aastat tagasi oma mehe juurest tühjade taskutega lahkus. Nüüd elab naine väikeses üürikorteris toimetuleku piiril.

Võro aga rääkis oma eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus „Missioon. Ühe missiooni päevikud” oma perest süüdistavalt ja halvasti. Mis selle perega juhtus? Toome välja mõned kõnekad lõigud intervjuust.

Hannese rõhutatult külm suhtumine peresse algas neli-viis aastat tagasi, kui said otsa tema teleprojektid. Energia — ja ka viha –, mille ta sai varem teleekraanil küsimusi esitades ja end välja elades väljapoole suunata, koondus peresiseseks. Pinge püsis enne lahkuminekut aastaid. Häli mäletab näiteks perereisi Itaaliasse tema sünnipäeval juuli lõpus, kus temast ei ole ühtki fotot. „Käisime reisil nagu kaks võõrast inimest. Tekkis küsimus: milleks elame koos, kui meie vahel ei ole mitte midagi? Olin keegi, kes pakkis kohvrid, tegi söögid valmis, hoolitses, et kõigil oleks hea,” sõnab ta vaikselt. Aga Häli, sa oled ju terve elu selline ennastohverdav olnud? „Nii on ta läinud jah. Eks olen ise sellele kogu aeg hagu andnud, ise toitnud samasugust suhtumist. Ma ei olegi ju palunud, et keegi teine aitaks või teeks. Ja kui palusin, öeldi: oota, mitte praegu! Aga kaua ma siis ootan?”

Seotud lood:

***

Häli silmadesse valguvad taas pisarad ja ta paneb väljasirutatud käed lauale. „Viimane majas elatud aasta oli väga raske, olin kogu aeg murdumise piiril. Hannes magas meie magamistoas ja mina ülemisel korrusel katusealuses toas. Igal õhtul magama minnes mul voodis käed värisesid. Ühel õhtul vaatasin oma vappuvaid käsi ja mõtlesin, et ma surengi siia ära. Kaalusin siis 52 kilo. Helistasin oma Viimsi sõbrannale ja ütlesin: sa pead nüüd aitama mulle korteri leida. Läks kaks päeva ja mul oli olemas koht, kuhu minna. Ma ei teadnud, kuidas Hannes reageerib, kas ta lubab mul tulla asjade järele, kuidas ta üldse käitub. Viisin aegsasti ära õmblusmasina, et saaksin tööd teha.

Loe veel

***

Nüüd on Hälil see, mida raha eest osta ei saa — hingerahu. „Mul ei ole enam seda, et kui tulen õhtul koju, siis kangestun kodutrepil: mis mind seal ees ootab? Kas ma olen kõik õigesti teinud? Äkki on midagi valesti? Kas ma tulen üldse õigel kellaajal?”

***

Tekib õigustatud küsimus, miks keegi sellisele vaimsele terrorile vastu ei hakanud. „Sest ei olnud võimalik. Kui oled temaga ühes ruumis, siis ei ole mingit vastuvaidlemist. Ta oli nii jõuline. Muidugi on see vaimne ahistamine, aga ta tegi seda nii peenelt, oskas vajutada sellistele nuppudele, et jäid ise lõpuks lolliks. Jube kerge on öelda oma inimestele selliseid asju, mida võõrastele kunagi ei ütleks, kuna häbi on, sest tahad ju hea välja näha.”

Loe intervjuud täismahus SIIT!

Kahjuks toimub peredes seliseid asju rohkem, kui oskame arvata. Mida rohkem naisi julgevad oma lugu jagada, seda rohkem naisi julgevad ka oma olukorraga midagi ette võtta. Kui ka sinul on rääkida oma lugu, mis võiks aidata teisi naisi, kirjuta meile naistekas@delfi.ee