Ingrid Rüütel: abielu sool on ühised väärtused!
Ingrid Rüütel keedab kohvi ning toob lauale kuldsed tassid: “Otsustasime mehega, et aitab küll asjade hoidmisest. Nüüd on aeg vitriinkappi kingitud esemeid kasutama hakata!” Naine meenutab, kuidas pereisa Arnold varem ikka akordionit mängis ja Ingrid ise klaverit mängis ning tütardele ja tütrelastele unejutu asemel folkloristina kogutud rahvalaule laulis. “Meile mõlemale on eestlus ja pere olnud väga tähtsad. Samuti kodu. Oleme Arnoldi ametitest hoolimata olnud tegelikult kogu aeg eestimeelsed. Meil on alati jõule peetud,” räägib naine ja jutustab, kuidas mehe sõbrad neile igal aastal kuuse koju kätte tõid, kuidas ümberkaudsetes majades valitses pühalik rahu ning kuidas kõik teadsid, mis akende taga toimus, kuid keegi ei kippunud kuskile keelt kandma.
Suhetki tuleb hoida ja selle nimel vaeva näha. Eriti kui abikaasadel on seitsmeaastane vanusevahe ning seljataga erinev keskkond. “Tuleb kompromisse teha ja nurgad maha joosta. Pärast on ühiseid asju juba palju rohkem,” õpetab Ingrid. “Oleme terve elu koos elanud. Meil on usaldus, austus, armastus… Inimest, kellega elu jagad, peab suutma austada. Ja kui armastatu käitub valesti, tehes haiget, kaob ka lugupidamine. Minu lapsed on lahutanud ja usun, et nad tegid õigesti.”
Tüli konjaki pärast
On tuliseid tülisidki, nagu abielu algul maja ehitades. “Kohe hirmsasti tülitsesime, sest tema tahtis kogu aeg omamoodi teha ja minu käest üldse ei küsinud,” meenutab Ingrid naerdes. “Aga siis klaarisime jälle ära ja elasime edasi. Kuid maja saime oma jõududega valmis ning meie puhul peab paika ütlemine, et kui majaehitusel tüli lahku ei vii, siis pärast jäädki kokku.”
Kuid on olnud ka mõttetuid tülisid: “Abikaasa oli näiteks kaunis konservatiivsete vaadetega ning talle ei meeldinud, et ma huuli värvisin. Kuid tal tuli sellega harjuda. Mulle ka ei meeldinud mõni asi, näiteks kui ta mustade õuejalanõudega tuppa tuli. Üks kord ma kohe õudselt vihastasin selle peale. Ning siis vihastas jälle tema omakorda, et ma niisuguste asjade peale vihastan,” seletab Ingrid ja tõdeb, et nüüd naeravad nad mehega vahel selliste tülide üle. Näiteks ühe konjakiloo peale naerab ta südamest: “Läksime tülli sellepärast, et kas konjak, mida me mõlemad esimest korda elus proovisime, on hea või mitte. Arnold ütles, et see pole kohe üldse hea ja mina ütlesin jonni pärast, et on küll. Olin ju kuulnud, et konjak on üks väga peen jook. Kuid kuna meil mõlemal puudus varasem maitsekogemus, ei olnud millegagi võrrelda ka. Pärast kohvikuskäiku olime mõne aja vait.” Rüütlite tüli tagajärjeks oligi vaikus, kuni ühel hetkel lihtsalt pidi jälle rääkima hakkama. Siis tuli leppimine.
Täna enam väga ei tülitseta. Pigem on need vaidlused, kus Ingrid ütleb otse ja Arnold vähe tasakaalukamalt, kuid mossis vaikust enam ei järgne. Ning tänapäeval joovad kaasad ikka kohviga vahel ka konjakit. “Vahel, kui on suur pinge või väsimus sees, valan tilgakese konjakit kohvisse — see ergutab ja tõstab toonust,” teab Ingrid.
* * *
Ingrid askeldab kodus ja köögis meelsasti ning legendaarsed on ka nende suvised aiapeod, kus laual on alati isetehtud küpsisetort. Pere tähtpäevi tähistatakse kindlasti suures ringis. Nii ka nüüd — kuldpulmadeks tulid kõik kuus lapselast koos peredega kokku ning pruutpaar kostitas neid keskaegse stiiliga söögikohas. “See oli kena päev,” naeratab Ingrid malbelt. Kingitustest ütles pruutpaar selgi korral ära. Kuid lilli toodi. “Ka me omavahel ei tee tavaliselt mingeid kingitusi, kuid mees toob mulle üsna tihti lilli. Ka siis, kui meil ei ole mingit tähtpäeva.”
Täispikk intervjuu ilmus ajakirjas Naised
