Kai kolumn: proua küsis, mis mul siis viga on? Naeratasin laialt ja vastasin rõõmsalt: „Ma olen lihtsalt pime!“
Alles see oli, kui ma vaikselt endamisi mõtlesin, et appike, varsti täitub 10 aastat minu esimestest silmaoppidest, mille tulemusel kaotasin ma oma silmanägemise ja nüüd 2017. aasta saabumisega see maagiline 10 täituski. Mulle omaselt viskan ma muidugi selle üle natuke nalja ka, öeldes, et on, mida tähistada.
See, kuidas ma pimedaks jäin, on kaaskodanike poolt üks kõige sagedamini esitatavaid küsimusi vist üldse. Eks see ole natuke ka mõistetav, sest mingi uuringu kohaselt olevat inimeste üheks suurimaks hirmuks nägemise kaotus. Kõige muuga tuleks veel toime, aga vaat pimedus tundub midagi ületamatut, midagi, millega pole võimalik elada — aga näete, mina elan ja paljud teised ka.
10 aastat tagasi, jaanuari esimesel nädalal, kui mul vahetati silmalääts ära, siis arsti sõnul oleks pidanud mu nägemine nädalaga taastuma, kuid ei taastunud. Sellele järgnes veel teinegi operatsioon ja kui see ka soovitud tulemust ei toonud, jäeti mu silm rahule. Viimasel silmakirurgi visiidil sain teada, et enam ei saa isegi aparaadiga selle silma sisse vaadata, kuna kõik on hägune. Seega see välistab tulevikus kirurgilise sekkumise, kui see peaks mingil ajal olema vajalik.
Sama aasta septembris tõusis teise silma rõhk nii kõrgele, et see kahjustas olulisel määral minu silmanärvi ja kui rõhu alla saamiseks mind taas opile saadeti, millele järgnes veel teinegi operatsioon, siis lõpptulemusel jäi mu nägemisjäägiks valguse tajumine ja mõningate üksikute värvide eristamine. See oli üks kummaline periood, kuna mu aju oli harjunud ümbritsevat keskkonda analüüsima ühe pooleldi toimiva silma läbi, kuid peale septembri oppi sai kõik uue tähenduse.
Ma mäletan, mismoodi ma emaga jalutasin mööda haiglakoridori ja tahtsin ilmtingimata ise proovida liikuda tagasi palatisse. Kuna palat asus minust otse, siis polnud tarvidust mitte midagi muud erilist teha, kui lihtsalt otse liikuda — toetudes oma imepisikesele nägemisjäägile. Kuid oma pettumuseks ei saanud ma sellega hakkama. Leidsin end pidevalt vastamisi järjekordse takistusega või usinasti haigla seintelt krohvi maha nühkimas. Nendel hetkedel, kui tabasin end taas mingi toataimepoti või diivani otsa koperdamas, tabas mind tohutu segadus, sest minu operatsioonieelsele mälupildile toetudes asetsesid asjad hoopis teistes kohtades. Mul oli pikka aega tunne, nagu keegi tõstaks meelega asju minu kiuste ümber. Kuid minu uudishimu ja soov saada ülevaadet ümbritsevast keskkonnast, kus viibin, aitas mul päev-päeva järel end enesekindlamana tunda, tekitades minus tunde, et saan hakkama.
Ma ei mäleta, et oleksin toda aega võtnud traagiliselt või nutnud. Nutsin ma siis, kui mul tekkis süütust sääsehammustusest pähe mädanik, mille tulemusel mu nägu paistetas nii kohutavalt üles, et nina polnud praktiliselt enam nähagi ja silmad olid kinni. Vot siis ma nutsin, sest ma tundsin end noore naisena nii koledana. Aga pimedus, no see pole minu puhul füüsiliselt kole, vaid lihtsalt sisemiselt on miski rikkis ja ei toimi. Seega see mind väga ei morjendanud. Võib-olla ka sellepärast, et mul polnud aega mõelda sellele, et olen nüüd pime, vaid mul oli vaja selles ootamatus olukorras õppida elama võimalikult täisväärtuslikku elu. See on umbes sama, et kui keegi viskab su külma vette, siis sa ei lase ju käsi küljele rippu ja mõtle, et oh, nüüd ma siis upungi. Esimese refleksina hakkad ikka automaatselt ujumisele sarnanevaid liigutusi tegema ja sõltuvalt sellest, kui hästi jaksad vehkida, siis kas ujud, püsid nibin-nabin veepinnal või upud. Minu puhul tuli välja, et ma oskan suurepäraselt „ujuda“!
Haigla viimasel päeval, enne kui mulle järgi tuldi ja koju viidi, istusin ma ootusärevalt voodi peal, kott pakitult kõrval. Kuid enne, kui õde mulle järgi jõudis, saabusid palatisse uued patsiendid. Mammid hakkasid koheselt sõbrunema ja üksteise võidu oma haiguslugusid ette vuristama. Ma mõistan, et ühised asjad ja elu keerdkäigud liidavad inimesi, aga ma pole kunagi aru saanud, et miks on tarvis üksteist terviseprobleemidega üle trumbata!? Ah, tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis ma vist tean, miks vanainimesed nii käituvad, aga las see praegu jääda. Igatahes nad kurtsid seal üksteisele oma kehva silmanägemist. Mina ajasin loomulikult uudishimulikult kõrvad kikki, kuna olin vaikselt hakanud õppima tähelepanu pöörama ümbritsevatele helidele. Kuulates prouade juttu, kiskus mu suu vägisi muigele. Ei, mitte sellepärast, et üks prouadest ei suutnud seinakellalt suuri numbreid eristada ja teine ei näinud neljanda korruse palatiaknast autonumbreid lugeda, vaid sellepärast, et nad esitasid seda nii traagiliselt, nagu elu oleks otsa lõppenud ja nagu ennist ütlesin — üksteist üle trumpava kõneviisiga. Ise mõtlesin, et on kah asi, millega uhkustada…
Lõpuks, kui kõik trumbid olid välja laotud, siis märkasid nad, et ahaa, keegi on veel nendega palatis ehk mina. Selle peale uuris üks prouadest minu käest, et mis minul siis noorel inimesel viga on. Ma siis tõusin voodilt püsti, avasin oma kokkupandud valge kepi, naeratasin laialt ja vastasin rõõmsalt: „Ma olen lihtsalt pime!“
Võib-olla kõlab see küüniliselt, aga nii minu isa kui ka elukaaslane Joosep on öelnud, et kui kellegagi pidi see juhtuma, siis juhtus see õige inimesega. Mõni võib-olla praegu ahhetaks ja pööritaks silmi, et kuidas oma kallile inimesele saab nii öelda, aga minu jaoks on see kompliment, sest see näitab selgesti välja, mismoodi kõrvalseisjad mind näevad. Nii et ma arvan, et ma olen selle 10 aasta jooksul õppinud olema väga tubli pime, kuigi ma ilmselgelt valetaksin, kui väidaksin, nagu ma poleks mitte kunagi nutnud või tundnud teatavat frustratsiooni, aga üldiselt kokkuvõttes arvan, et olen muljetavaldavalt hästi oma pimedusega toime tulnud.
Eelmisel aastal tegime Kaiga ka väikese doki, mille leiad SIIT!
Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!
