Kaja Kallas arutleb: kas tiiki kukkuv võõras laps on mööduva täiskasvanu mure?
Minuga juhtus selline lugu. Olime pojaga pargis, mille keskel on suur tiik ja selle ümber palju linde. Nagu ikka, meeldib lastele joosta, linde taga ajada ja vaadata, kuidas nad jooksu peale lendu tõusevad. Peale minu poja olid seal veel mõned lapsed: üks hinnanguliselt viieaastane poiss, umbes neljane tüdruk ja kahene poiss. Pingil istuv naine söötis lindudele saia, kirjutab Kaja Kallas oma blogis.
Algul arvasin, et need on tema lapsed, siis aga naine tõusis ja lahkus koos tüdrukuga. Vaatasin ärevusega ringi, et kus on siis poiste ema, seda enam, et väiksem laps liikus linde taga ajades tiigile järjest lähemale. Ühel hetkel ei olnud enam aega passida, sööstsin kohalt ja sain lapse kapuutsist kinni sekund enne, kui ta oleks tiiki kukkunud. Alles siis lähenes meile meesterahvas, kes enne oli eemal telefoni näppinud, võttis lapsel käest ja jalutas rahulikult, sõnagi ütlemata, minema.
Mina jäin tiigi kaldale istuma, käed värisemas ja adrenaliin laes.
Teinekord sõitsin üksi rongiga Luksemburgi ja mul oli vaja tööd teha. Sõit kestab umbes kolm tundi. Istusin vagunisse maha ja hakkasin lugema, kuid siis tuli minu kõrvale ema umbes pooleteiseaastase lapsega. Ühtäkki hakkas laps mingi pulgaga vastu metallradiaatorit taguma. Ja ta tegi seda väga järjekindlalt. Mingil hetkel, kui mul pea juba valutas ja töötegemine oli häiritud, pöördusin viisakalt ema poole, et ta last keelaks. Ema aga vastas mulle, et last ei saa sundida. Ma omakorda leidsin, et siis võiks ju proovida temaga kenasti rääkida. Seepeale kuulsin, et ma ei tea lastest midagi. Kuuldes, et ka mul on väike poeg, nähvas naine, et ta ei tea, kuidas mina oma last kasvatan, aga tema igal juhul lapse tegevusse ei sekku. Ja kui mulle ei meeldi, mingu ma mujale istuma.
Kolmas olukord tekkis mänguväljakul, kus on suured allalaskmistorud. Vaatasin, et üks laps loobib hoogsalt liiva toru sisse, nii et kõigil, kes suure hooga alla lasevad, saavad suu ja silmad liiva täis. Lapsevanemad lohutasid neid, aga keegi ei öelnud loopijale, et ära tee nii. Ja kuskil polnud näha ka selle lapse vanemaid. Kui ma siis lõpuks vastu ei pidanud ja ütlesin lapsele kenasti, et palun ära viska liiva, sest see läheb silma ja teised saavad haiget, ilmus välja tema ema ja hakkas minuga riidlema, teatades, et mul pole mingit õigust sekkuda tema lapse kasvatamisse.
Õnneks on mul ka teistmoodi kogemusi. Nii nägin kord, kuidas umbes kaheaastane poiss ronis mänguväljakul ronimisvahendile, mis ilmselgelt tema vanusele ei sobinud. Ema oli lapsele järele läinud ja siis ei saanud kumbki enam alla. Tõttasin neile appi, võtsin lapse alt vastu, ema tuli ise toime ja keegi ei saanud viga. Sakslannast ema oli mulle väga tänulik ja ütles, et kohe näha, et ma ei ole kohalik, sest kohalikud oleks sellisel puhul vaid kõrvale vaadanud.
Need olukorrad panid mind mõtlema ja ka teistega arutama küsimuse üle, kas meil on laste kasvatamisse puutuvad kultuurilised erinevused. Kas ma oleksin pidanud rahumeeles laskma lapsel tiiki kukkuda, sest pole minu laps ja see on kellegi teise asi? Ja minu laps ei lasknud ju liumäest alla, nii et ei saanud ka liiva silma — seega polnud minu asi sekkuda? Rongis emale meenutamine, et lapsed peavad õppima teiste inimestega arvestama, polnud minust viisakas? Olen nõus, et oma laste kasvatamine on peamiselt vanemate asi, aga kui väikestel on käsil midagi ohtlikku, siis loodan, et teised täiskasvanud siiski sekkuvad, kui mind ennast lähedal ei ole. Hillary Clinton on öelnud, et ei ole sellist mõistet nagu "teiste inimeste lapsed". Mulle meeldib see põhimõte, seda enam, et lapsi on vähe ja igaüht tuleb hoida.
