Maailmas on kahte sorti naisi. Need, kes ei anna üle aisa löönud mehele kunagi uut šanssi ja need, kes on valmis kõrvalhüppe(d) andestama. Võta nüüd kinni kumb neist sammudest õige on. Mina arvan, et kõik sõltub inimesest ja olukorrast.

Mul on üks britist tuttav, kelle abikaasa ei ole tahtnud temaga vahekorda astuda üle kahe aasta ja ta käib korra aastas oma sõpradega nö meestereisil. Ta armastab oma naist väga, teatades mulle hiljuti, et meestel on tarvis seksi rohkem kui naistel ning need meestereisid hoiavad nende suhte kuidagiviisi koos. Kas see argument on õigustatud, ma ei tea. Ometi on minu meelest ka naisel selles ebaterves suhtes omajagu süüd.

Suhted ja armuteemad on liialt keerulised, et teada mustvalget tõde ja seepärast ei salli ma inimesi, kes arvavad, et neil on õigus oma sõpra või sõbrannat suhteteemadel õpetada. Maailmas on tuhandeid erinevaid olukordi ja situatsioone, millele pole sarnast.

Ka minu enda elu pole just kergete killast. Kuna me veedame suure osa ajast eraldi, on meil tekkinud erinevad sõbrad ja tutvusring. Mina töötan arvutiga kirjutuslaua taga, minu kaasa aga on aga kõik päevad väljas ning tema elu on hobused ja polo. On olnud aastaid, kus me kohtume iga viie kuu tagant kaks nädalat. Tema töö asub kolmel erineval kontinendil.

Ka minu suhtes on olnud olukordi, kus ma mõtlen, kas mul on võimalik meie elu erinevate huvide ja töö tõttu üldse kunagi kokku panna. Ometi pole selle kõige juures kõige raskem osa ise suhtes korda lüüa, vaid kuulata neid, kes arvavad, et nad teavad minu elust rohkem kui mina.

Mida ma kõige sellega tahan öelda? Suhteteemadel ei ole tasu kuulata mitte kedagi peale oma enese südame hääle. Armastuses on nii palju erinevaid reegleid, et neid on võimatu teistega võrrelda. Andestada võib kõike, kui süda seda piisavalt nõuab.

Igat suhet on võimalik paranda, kui kaks osapoolt ise seda tahavad ja selle nimel pigutavad. Kogu ülejäänud maailm võib minna oma soovitustega ja kuulujuttudega kuu peale.