Kas on mõtet oodata printsi valgel hobusel või ongi elu selline, et kõike head ei saagi?
Pool aastat tagasi tutvusin mehega, kellesse algul olin kõrvuni armunud, kõik tundus ilus ja ideaalne. Voodis siiani parim kogemus mu elus. Korraga läks armumine aga üle ja asendus ükskõiksusega. Ütlesin seda ka temale. Nüüd oleme lihtsalt koos, aga mina mingit särtsu enam ei tunne. Ka voodis ei tundu ta enam nii hea, kuigi pingutab nähtavalt, et minul hea oleks.
Kuigi ma teda otseselt ei peta — teavitasin oma muutunud tunnetest kohe, siis tunnen end ikkagi kuidagi kehvasti. Süüdi pole selles ei tema ega mina, aga pärast armumise möödumist tundub ta mulle saamatu ja otsusevõimetu kooner. Iga pisemgi erinevus selles, millisena teda nägin varem ja nüüd, ajab mind närvi. Samas oli paariaastane seksivaba aeg pärast poja sündi ka üsna koormav, seega kapitaalselt lahku ei taha ka minna. Nii ma siis vegeteeringi tunneteta suhtes, kus mõlemad kasutame ühel või teisel eesmärgil teist ära. Ilmselt on mehe tunded hetkel suuremad kui minu olematud tunded, aga elu armastus ma tema jaoks ka pole. Minu lapsega saab ta ideaalselt läbi ja laps jumaldab teda.
Mõtlen omas mõttes, et ei tea, kas kunagi tuleb ka selline aeg, et kohtan oma printsi valgel hobusel, kelle nägemine mind jalust nõrgaks võtab ja südame puperdama paneb. Või ongi elu selline kompromiss, et kõike ei saa. Kui ta lapsele hea isa on ja minust hoolib, kas see on olulisem kui minu suured tunded?
Ei ootagi otseselt vastuseid, lihtsalt oma mõtted saavad ehk selgemaks, kui need paberile panna. Või on kellegi sarnaseid kogemusi — kas teete mistahes põhjustel oma tunnete arvelt kompromisse?
Vanust juba ka üksjagu — võibolla ei juhtugi see ainus ja õige mu teele? Või on see üldse müüt? Või ehk siiski — nagu öeldakse filmi pretty woman lõpus — keep on dreaming?
Aga mida seni teha, kuni unistus täitunud pole? Leppida paremuselt teise variandiga või olla üksi?
