Kas rikas mees on parem kui karjäär?
Kui ma Eestis elasin, vaatasin peaaegu kadedusväärse pilguga neid naisi, kellel oli rikas mees ja ilus elu. Neil oli justkui kõik olemas, samal ajal kui mina noore tudengina Tartu Ülikooli ja Ōhtulehe toimetuse vahel õppisin ja tööd tegin. Kuidas ma oleksin tahtnud olla nende naiste olukorras, kes ei pidanud päevast päeva mõtlema rahale ja sellele, kuidas end toita. Kahekümneselt unistasin ma tõesti rikkast mehest.
Kahe kohvriga Londonisse saabudes ei olnud minu olukord parem. Pitsarestoranis ettekandjana töötades kohtasin ma nii mõndagi rahakat elujõmmi, aga pea kõik nad olid kas paksud, vanad, pealetükkivad, lääged või kummalised. Kuigi elasin võõras linnas peost suhu, ei suutnud ma oma hinge müüa mehele, kes mulle sisimas ei meeldinud. Minu jaoks oli lihtsam teha tööd, mida ma vihkasin.
Kui ma oma tulevase abikaasaga kohtusin, ei olnud temagi teab mis rikas. Tal olid küll pururikkad vanemad, aga mis mind tema juures kõige enam köitis, oli see, et ta ei tahtnud oma vanematelt vastu võtta mitte ühtegi penni. Ta oli samasugune protestiv hing nagu minul, kes püüdis maailmale tõestada, et saab ise hakkama.
Mitu Eesti sõbrannat ütles mulle toona, et kuidas ma saan käia mehega, kellel pole mersut või suurt maja. Korra isegi mõtlesin, et äkki on neil tõesti õigus — palju kergem oleks ju valida keegi, kelle seltsis on elu kergem. Aga see oligi hetk, kui ma küsisin endalt esimest korda, kas rikas mees on ikkagi parem kui karjäär ning jõudsin siis isekeskis vastuseni, et minu puhul mitte. Mina aga ei ole maailmanaba ja kindlasti on naisi, kes tunnevad end rikka mehe tiiva all mugavamalt kui näiteks tööd tehes. Naised, kes on valmis panema oma enese soovid tahaplaanile ning elama iidse tava järgi ainult oma mehe heaks. Kasvatada lapsi ja olla lihtsalt ilusad. Need on naised, kes ei pea maailmale mitte midagi tõestama.
Ma ei varja oma ebakindlust, sest minu jaoks tuleb enesekindlus ainult sellest, mida ma suudan elus ise korda saata. Et minu mees ei armasta mitte ainult minu välimust, vaid ka seda, mida ma teen. Töös peitub minu jaoks rahulolu. Ma ei pea päevast päeva püüdma oma meest võrgutada või kartma nooremaid pealetulijaid. Minu isiklikud unistused, hoolimata sellest, kas nad õnnestuvad või mitte, annavad mulle võimaluse olla mina ise.
Nüüd, kui mu abikaasa töö on hakanud talle kasumit tooma, näen ma pidevalt tema ümber naisi, kes teda uue auto järgi hindavad. Nii kummaline kui see ka pole, ei lähe need flirtivad tütarlapsed mulle korda. Sest mu mees teab, et minu armastuse valik ei ole kunagi põhinenud rahal. Minu mees teab, et mul on alati olnud isiklikud unistused ja karjäär. Et ma ei ole temas kinni ja temas ei peitu minu ainus võimalus ellu jääda. Elu on näidanud, et meestele meeldib vabadus ja naised, kes pole kergesti taltsutatavad.
Ometi ei mõista ma hukka neid, kes on valinud isikliku karjääri asemel rikka mehe ning kelle elu ülesanne on võidelda nooremate ja ilusamatega. Anda andeks ka armukesed ja kõik mehe kapriisid. Minu jaoks tundub see raskem kui ükski teine töö siin maailmas.
