Kas suurus on oluline?
Minu meelest jaoks on see ühtlasi kõige labasem ja kurjem asi, mida üks naine saab vastassugupoolele teatada. Samamoodi ei sobi ju irvitada kellegi nina, kõrvade või mõne muu füüsilise teguri üle, mille paika panemisel on meil enesel olnud võimatu kaasa rääkida. Kõige kummalisemaks teeb aga asja see, et ükskõik kui suur ka mehel poleks, võtavad nad naise öeldut pea alati hinge ja see jääb neid kummitama elu lõpuni.
Mind ennast häirib, kui mõni mu sõbranna teeb sõprade ringis märkuse oma eksmehe peenise kohta, samas kui me kõik teame, et just mees oli see, kes ta maha jättis.
Ka minu tutvusringkonnas on naisi, kes seisavad selle eest, et just suurus paneb paika hea seksi. Arutades selle kolumni üle ühe sõbrannaga teatas too mulle ärritunult, et võib olla pole ma elus ühtegi "kapinuppu" (tema enese sõnad) kohanud ja seepärast ma ei tea, millest ma räägin. Ta sai päris pahaseks, et ma väitsin talle, et naine armub kõigepealt mehe hinge.
Naise orgasmid elavad naise peas. Kui naine on armunud, pole vahet, mis sellel mehel püksis on. Naine armastab kõrvadega ja otsib mehes muud kui pelgalt riista. Turvalisust ja mõistmist eelkõige. Kui neid kahte pole, ei eksisteeri minu jaoks suhet ka siis, kui voodielu on perfektne. Armastus on tunne, mis elab aastaid. Kirg seevastu kaob üsna kiiresti.
See paljuräägitud suurus võib jutuks tulla ainult siis, kui kõik eelpool mainitud tunded puuduvad ja seksist otsitakse puhast naudingut või seiklust.
Minu armas sõber Arvo Kukumägi küsis mu käest viimati, mida vaatavad naised mehe juures kõige esimesena.
Mina, loll, vastasin, et käsi. Arvo, kellel on olnud naisi rohkem kui mõnel mehel märgi unenägusid, raputas pead ja vastas mulle, et naised vaatavad mehe juures esimesena silmi, siis kingi ja kolmandana puusi.
Mees võlub naise tunnetega ja hea seks toimib siis, kui kaks inimest on leidnud absoluutse harmoonia. Suurusel on selle kõige juures kõige väiksem roll.
Vähemalt minu jaoks.
