“Mulle ei meeldi vanu halbu asju meeles pidada. See laastaks ju mind ja laastaks ka minu eksi ning mõjuks väga laastavalt lastele. Seda pole ju vaja. Mida see annaks mulle? Mina olen alati olnud veendumusel, et kui lahku minnakse, siis on mõlemad süüdi. Ja kui juba lahku minnakse, siis tuleb leida võimalus, et mõlemad saaks rahulikult edasi minna. Edasi tuleb ju elada! Lapsed tuleb ju üles kasvatada!”

Naistekas aplodeerib: mida rohkem on naisi, kes suudavad lahkuminekusse sama elutervelt suhtuda, seda rohkem on lapsi, kes kasvavad üles terve närvisüsteemiga ega pea vanemate tülitsemise pärast häbi tundma!

Artikkel on refereeritud Õhtulehest.