Katrin Lust: alkoholism on Eestis levinud haigus — miks me teeme näo, nagu poleks seda olemaski?
Mul on hästi meeles, kui ma panin kooli garderoobis end riidesse ja üks mu õel klassikaaslane küsis suure laia naeratuse saatel: "Kas vastab tõele, et su isa on joodik?" Ma mäletan, kuidas mu silmadesse valgusid pisarad ja kurku tekkis klomp. Ma armastasin oma isa ja mulle tegi haiget, et ühiskond ja teised lapsed nägid teda kui väärtusetut ja häbiväärset inimest. Mind häirib siiani, et Eesti ühiskond kohtleb neid, kes on tegelikult hädas, tundetult ja kalgilt.
Lugesin, et Eestis võitleb iga kaheksas mees alkoholisõltuvusega. Pudeli poole pöörduma sunnib igapäevane stress, tööpuudus, pangalaenud ja kasvõi nigel kliima. Ometi tundsin ma end isa probleemi tõttu lapsena justkui kuuluksin ma kogu maailmas ainsasse perekonda, kes selle probleemiga võitleb. Eestlane ei näe alkoholismi kui haigust, kuigi see vohab meie seas massiliselt. Need, kes selle probleemiga kokku ei puutu, tembeldavad alkohoolikuid joodikuks ja narrivad lapsi, kes pole oma vanemate tegudes tegelikult üldse mitte süüdi. Need, kelle perekonnaliige on alkohoolik, salgavad selle häbi tundes maha ja hoiavad oma valu enda sees.
Mind hämmastab, et me oleme riik, kus alkoholi pruukimine on rohkem levinud kui kusagil mujal, ometi teeme me näo, justkui poleks seda probleemi olemas. Omast kogemusest võin öelda, et isa joomise tõttu vaadati ka minule ülevalt alla. Kusjuures oluline on mainida, et mu isa suutis selle haigusega võidelda ja ta ei puutunud pudelit mõnikord kuude kaupa. Siis ta aga libastus ja jõi jälle mitu nädalat jutti. Ometi oli ta minu isa, keda ma armastasin kogu südamest. Ma ei olnud joodiku laps nagu teised ütlesid, vaid mu isal oli haigus, mille üle ta ise kaugeltki uhke polnud.
Lapse jaoks ei ole tegelikult vahet, kes ta isa on. Tema armastus oma lähedase vastu on alati sama. Kõigi nende murede keskel tihti vaat et suuremgi! Alkohoolikuks ei sünnita, vaid selleni ajavad inimese eelkõige raskused. Miks ma sellest kõigest aga veelkord kirjutan? Sest alkoholism on Eesti riigi üks suurimaid probleeme, mida meie rahvas vaikides pealt vaatab. Ma täiesti usun, et alkohoolikust isa pärast valutab Eestis südant iga kümnes laps. Ometi suudame me selles lapses või mõnes peres oma ignorantsete kommentaaridega tekitada tunde, justkui oleks see pere või laps meie riigis ainus, kes selle probleemiga võitleb. Mitte alkoholism kui probleem ei ole häbiväärne, vaid pigem meie rahva suhtumine sellese.
Seda suhtumist süvendab muide ka meedia. Mind hämmastas Jan Uuspõllu eksabikaasa antud hiljutine intervjuu Kroonikas, milles puudus igasugune lugupidamine oma endise partneri vastu. Justkui oleks joomise küüsi langenud inimene jälk ja kole ning ta pole väärt isegi mitte tervitust tänaval. Ma mõistan, et elu alkohoolikuga ei ole kerge, ometi oli kogu Uuspõlluga seotud teemakäsitlus alandav ja vastik. Teisalt ma jälle imetlen Arvo Kukumäge ja tema kaasat Maritit, kes on, muide, üks mu kallemaid sõbrannasid. Kuku ja Marit on inimesed, kes julgesid süvenenud alkoholismi rahvaga läbi dokumentaalfilmi jagada ja näidata seda kui haigust! Rahvas muidugi ahhetas Kuku filmi peale ’Mina jään ellu!’ Mitmed mu tuttavad pidasid seda liialt shokeerivaks. Reaalsus ja tegelikkus on aga see, et Kukuga sarnaseid andekaid mehi, kes seda "šokeerivat" elu elavad, on meie riigis aga rohkem kui me arvata oskame.
Kuigi minu pereprobleemidest olid paljud teadlikud, ei kutsunud mitte ükski õpetaja mind kogu koolielu vältel kõrvale ega küsinud, kuidas mul läheb. Kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Klassikaaslased hoidsid minust pigem eemale ja mu sünnipäevale tuli kümne kutsutud lapse asemel kõige rohkem kolm külalist. Ma tean, et need ei olnud lapsed, kes mu isa joodikuks kutsusid, vaid ikka vanemad kelle käest lapsed maailma probleemide käsitlemist ja suhtumist kopeerivad.
Tänu omakogemusele olen ma õppinud teiste olukorda paremini märkama ja seetõttu soovitan ma seda ka teistele. Kui teie lapse klassis õpib mõni õpilane, kellel on kodused probleemid, kutsuge ta endale külla. Õpetage oma lapsele mõistmist hädasolijat aidata! Kui mõnel lapsel ei ole rõõmuhetki kodus, ehk leiab ta need kodust eemal. Ka võõral vanemal on võimalik näidata välja hoolivust. Õpetajad, osake märgata laste koduseid probleeme ja osake luua õpilasega usaldusväärne side. Soovitage alkoholismiga võitleval sõbral abi otsida. Aidake sõbrannat, kes on hädas elukaaslase sõltuvusega. Mõistkem, et alkoholism on meie riigi suurimaid probleeme, mille tõttu purunevad pered ja lähevad katki inimeste hinged. Õppige mõistma ja toetama, mitte näpuga näitama. Meil kõigil on tunded! Ka alkoholsimi käes vaevlev isa on isa. Sõnal "joodik" on minu meelest üldse üks nii kole väljend, et see võiks meie sõnavarast ära kaduda. Iga kord kui ma seda kuulen, tekib minus siiani lapsepõlves läbielatud häbitunne, mis siis, et mu kallis isa puhkab juba aastaid maamullas.
