Katrin Lust: eestlannad kui pruunisilmsete šokolaadipoiste uksed Euroopa Liitu

Sõbranna rääkis Eestis hiljuti loo sellest, kuidas ta oli rahvusvahelise tutvumiskuulutuse kaudu hakanud rääkima moslemist mehega, kes palus ta kätt vaid nädal pärast seda, kui nad olid hakanud Internetis (reaalsuses kohtumata) suhtlema. Sõbranna ehmus abieluettepaneku peale, kuid Pakistani päritolu mees selgitas talle, et ta ei saa naisega n-ö käima hakata (vahekorda astuda) enne, kui ta on temaga abielus. Kuna abieluettepanekuid olid talle moslemid teinud varemgi, mõistis ta kohe, et see mees ei surunud talle sõrmust sõrme mitte religiooni pärast, vaid eesmärgiga saada elamisluba Euroopa Liidus.

Kuna ma ise ole kunagi tutvusmiskuulutuste kaudu ühegi mehega suhelnud, olin ma sõbranna lugu kuuldes pisut üllatunud. Tema aga ütles selle peale, et kas ma siis ei tea kui palju eestlannasid on moslemitega abiellunud ja kui palju puhkusereiside sihtkohtadest pärit mehi elab kasvõi Eestis.

Kui mina kaheksa aastat tagasi kodumaalt lahkusin, ei olnud eestlannade ja tõmmude meeste abielud veel populaarsed. Sõbranna aga selgitas, et ainuüksi temalgi on kolm tuttavat eestlannat Londonis, kes on abielus egiptlasega, ja üks Pärnus. Suvepealinnas elav moslem räägib muide juba ka eesti keelt.

Kuna see teema hakkas mind huvitama, küsisin selliste meeste ja eesti naiste kohta ka teiselt sõbrannalt. Ka tema oli üllatunud, et mul ei ole õrna aimugi selle kohta, kui palju eesti naisi moslemitest meeste mesijutu võrku langeb. Tema sõnul on eestlannade imidž näiteks Egiptuses nii madal, et ta peab sinna puhkama minnes valetama, et ta on pärit Soomest. Kui ta ütleb, et ta on eestlanna, hakkavad egiptlased tema sõnul talle sõna otseses mõttes kätt püksi toppima. Neil on Eestist pärit naistega varasem kogemus.

Paar tuttavat rääkisid sellest, kuidas üks Eesti soost abielunaine oli korra Egiptuses käinud ja ei suutnud siis enam normaalsusse tagasi pöörduda. Ta käis puhkuseretkedel (loe: seksiretkedel) paar korda aastas. Enamus eestlannadest, kes Egiptuses noorte meeste kergeks saagiks osutuvad, on tavaliselt 40ndates aastates üksikud eesti naised, kelle šokolaadikarva poiste komplimendid nahast välja pugema panevad.

Aga miks on ilus ja tark naine valmis iga kell minema kaasa võõrast päritolu šokolaadikompveki värvi noormehega, kes ajab reaalsuses kätt püksi ükskõik millisele naisele, et pääseda oma igapäevasest vaesusest? Suurbritannia meedia kirjutab juba ammu sellest, kuidas briti naiste ja Egiptusest pärit meeste abielusid peaks karmimalt reguleerima. Sealses meedias olid isegi pildid hambututest ja koledatest ligi viiekümneaastatsest naistest, kes olid langenud 20aastaste hariduseta egiptlase lõksu ning kelle nad pärast puhkusreisi endaga koos Inglismaale elama tõid. Üks naine oli puhkusereisil toapoissi nii ära armunud, et ta tuli küll Londonisse uute riiete järele, aga jättis hiljem oma viieaastase lapse kaheks nädalaks üksi koju. Laps võeti loomulikult lastekaitsjate hoole alla ja see naine sai karmi karistuse. Briti meedia aga kleepis egiptuse meeste võrku langenud naistele külge ebameeldiva sildi.

Ma ei ole siinkohal rassist ja ei pea silmas seda, et eestlanna ei tohiks abielluda moslemi või mustanahalisega… Ma pean selles kolumnis ikkagi silmas naisi, kes sõidavad kuurortitesse, magavad sealsete toapoistega ning annavad neile selle eest ka raha. Või neid naisi, kes võtavad ilma mehega reaalsuses kohtumata vastu nende abieluettepaneku.

Mul on tunne, et neljakümnendates aastates eestlanna on kompleksides ning tal on hirm elu lõpuni üksi jääda. Miks muidu ajavad šoklaadipoisi komplimendid meie küpsed naised nii endast välja. Komplimendid on samuti meie ühiskonnas just eakamate naiste jaoks defitsiit ning ilmselt seetõttu läheb keskeas naine neid kuuldes kihevile.

Kallid naised, ärge uskuge iga hülge loba ja seadke ometi oma latt kõrgemale kui tänaval kohatud toapoiss, kelle te pärast paari lääget ja odavat komplimenti endaga hotelli kaasa võtate. Te olete väärt paremat!