Need, kes mind teavad on kindlasti kuulnud mind ütlemas, “Minu isa ütles ikka nii…” või “Minu isa arvaks seda teist või kolmandat…” Minu juttu kuulates võib jääda mulje nagu ma oleksin isa kaotanud eile, mitte aastaid tagasi. Mida vähem on antud sulle aega kellegagi koos olla, seda rohkem mäletad sa detaile ja hetki. Nii on mul meeles peaaegu kõik meie ühised jutuajamised ja tegemised. Ma mäletan isa sõnu, õpetusi ja nalju justkui oleksid need juhtunud eile. Isade ja tütarde vahelist sõprust ja lähedust on võimatu sõnadesse panna. Kuigi mu isa oli parandamatu alkohoolik ja meie igapäevane elu oli tema haiguse tõttu kurb ja nukker, suudan ma täna oma isa kohta meenutada vaid head! Isade ja tütarde vahel on nii tugev side, et seda ei suuda lõhkuda ei alkoholism ega surm. Isad andestavad tütardele ja tütred andestavad isadele, sest me teame kui väga me tegelikult üksteist armastame ja hoiame!

Nii taban ma end mõtlemas oma kallile isale iga päev. Ma mõtlen sellele, mis nõu ta mulle annaks või mille peale ta kurjustaks. Ma mõtlen tema toetavale naeratusele ja kallistusele. Ma igatsen oma isa järele, sest just tema õpetas mulle selgeks minu esimesed elutõed, mille järgi ma sammun ka nüüd, viisteist aastat hiljem. Ma tahaksin siinkohal lisada isadepäeva puhul peatüki oma esimesest raamatust “Seks, valed ja eneseusk”, mille kirjutamisse valasin ma oma hinge. See on pühendatud minu isale kogu tema reaalsuses! Ma ei ilusta teda ja tema vigu, ometi ei kahanda need vead minu tundeid. Puhka rahus, kallis isa, kes sa elad minu südames niikaua kui mina. Ma loodan, et sa leidsid selle kauaotsitud rahu ja minu jaoks oled sa edasi maailma parima isana!  

Katkend raamatust:

Kogu minu lapsepõlve saatis hirm isa pärast

“Ema ütleb, et ma olen rahulolematu tüüp, vahel lausa iseendagi jaoks tülikalt emotsionaalne. Mõnikord väikesena kuulsin kogemata pealt, kuidas isa sosistas emale: “Küll sa näed, kui ta kooli läheb, muutub vaguramaks!” Aga ei muutnud see kool midagi, jäin samasuguseks kratiks nagu enne. Seejärel lootsid vanemad, et ehk rahunen ma maha, kui puberteet läbi saab — aga ei, olin teismeliseprobleemidest välja kasvades veel hullem rüblik kui enne. Kogu minu lapsepõlve saatis hirm isa pärast — kartsin nii teda ennast kui  samal ajal tema kaotamist. Mu isa oli enne oma surma parandamatu alkohoolik, keda ema oli aastaid aidata püüdnud. Peretülid olid minu elu paratamatu rutiin, mis jätsid sügava jälje mu psüühikasse. Kartus ema ja isa kaotada, soov saada õnnelikuks ja ärgata ilma vanemate tülideta oli mu eluunistus. Purjuspäi oli isa minu jaoks maailma kõige vastikum inimene, kes kogu mu maailma uppi lükkas ning minu ja mu ema hinge elusalt järas. Kainetel hetkedel oli ta aga maailma kõige naljakam, heasoovlikum ja targem mees, kelletaolist ma enam iial kohanud pole.

Kuigi ta oli alkohoolik, kandis ta meie eest alati hästi hoolt. Isa joomine käis tsüklite kaupa. Mõnikord võis ta pool aastat tilkagi võtmata olla, ent kukkus siis paariks nädalaks sügavasse tsüklisse, millest me emaga ta iga kord välja aitasime. Ükskõik, kui palju valu ta oma joomisega ka tekitas, õppisin ma just temalt meie lühikese koosoldud aja jooksul kõige rohkem. Mida vähem on erilisi hetki, seda elavamalt ja täpsemalt on nad meeles. Isa aitas mind koolitöödes, õpetas lugema, kirjutama ja arvutama ammu enne kooli minekut.  Mul on meeles meie esimene suplus Pangodi järves ja koos loetud konnad tiigi ääres. Alkoholism on nagu haigus, võimatu on süüdistada kõiges selle all kannatavat inimest. Just seepärast meenub mulle isast rohkem head kui halba. Paar kuud enne isa surma andis ema aastate pikkusele võitlusele alla ja saatis isa elama meie maakodusse, keeldudes temaga edaspidi rääkimast, sest isa oli talle liiga palju haiget teinud.

Must ronk tõi surmateate

Keskkooliaegne bioloogia suvepraktika metsas oli mulle üks väheseid võimalusi kodust eemal hinge kosutada, see on üks eredamaid mälestusi kooliajast: õppisime klassikaaslastega naljaga pooleks ladinakeelseid putuka- ja liblikanimesid ning öösel jõime salaja õlut. Kui juunikuu alguses suvepraktikalt tagasi koju jõudsin, tundsin end ebamugavalt. Esimesel öösel pärast kojujõudmist olin kehvasti maganud ja mitu korda üles ärganud. Kui ma hommikul rõdu peal suurt musta ronka nägin, hüüdsin köögis askeldavale emale: „Isa on surnud. Sa pead minema teda vaatama! Vajusin ise oma toa diivani peal kokku, tõmbasin põlved kõvasti vastu rindu ja hakkasin nuuksuma.

„Misasja sa ajad?” jooksis ema hingeldades trepist üles, silmitses mind ehmunult ning tunnistas siis: „Sinu käitumises saan ma süüdistada ainult iseend. Sa oled meie kodutülide pärast mõistuste kaotanud. Isa oleks pidanud palju varem lahkuma!” Ema puhkes nutma. Tõusin püsti ja panin käed tema ümber, jätkates: „Ma tean, et seda on raske uskuda, aga isa on surnud! Sa pead mind uskuma…” „Mida sa ometi räägid! Esmaspäeval viin su arsti juurde. Sa oled meeltesegaduses,” vaatas ema mind suurte hirmunud silmadega. Ta oli kindel, et ma olen isa lahkumise pärast aru kaotanud. Pühkisin pisarad ära ja läksin ülemise korruse koridori vana rohelise telefoniaparaadi juurde. Valisin isa maakodu telefoninumbri. „Vaata, ma ei ole numbritki veel valinud aga ma tean, et ta ei vasta!” teatasin emale rohelist telefonitoru ulatades surmtõsiselt. Ema kattis kätega näo. „Mida ma olen küll teinud! See kõik on minu süü: ma olen oma lapse hulluks ajanud!” “Ema, kuula, isa telefon kutsub, aga ta ei vasta. Sa pead minema teda vaatama!” olin ma ühtäkki rahunenud. „Mul ei ole mitte midagi viga. Ma lihtsalt tunnen, et midagi on juhtunud. Sa pead mind uskuma!” Ema tõusis  püsti ja läks siis oma tuppa, sõnades: „Esmaspäeval lähme arsti juurde. Mina ei helista ega lähe mitte kuskile. Kes teab, kus ta parasjagu on… Võibolla läks viina järele. Mina ei tee temaga enam mingit pistmist.” Ema ei muretsenud isa pärast, ta oli õppinud teda aastatega vihkama. Ainus, kelle pärast ta muretses, olin mina, viieteistkümneaastane korrapäratu närvikavaga teismeline.

Terve päeva käisin emale närvidele, marssisin nagu kuutõbine ühest toast teise, valisin tagajärjetult isa telefoninumbrit ja korrutasin kangekaelselt, et ta on surnud. Ema oli pärastlõunaks omadega täiesti läbi. „Olgu, ma lähen, Kati. Viimast korda. Tõestan, et sul on närvishokk ja surmast on su isa kaugel! Enne sureme meie valu kätte kui tema.” Jooksin ema juurde ja kallistasin teda. „Mine sina, sa oled sellistes asjades vapram. Ma ei taha kaasa tulla. Ma ei taha isa surnuna näha. Tahan teda teistsugusena mäletada,” lausisin emal tugevasti ümbert kinni hoides. Ema silmad valgusid vett täis. Minu jutt kõlas talle jätkuvalt meeltesegadusena. Ta helistas vennale ja palus tollel end maale sõidutada. 

Surmast kuuldes langes kivi mu südamelt: lõpuks on ta rahu leidnud

Mõne tunni pärast saabus mulle külla sõbranna Liisa. Ema oli talle maalt helistanud ja palunud tal mind koju toetama tulla, kuna isa oli öösel infarkti surnud. Kui ma Liisale välisukse avasin, teatasin otsemaid: „Ma tean, mis juhtus!” Kartus, et isaga midagi halba juhtub, oli tunne, millega ma õppisin iga päev elama, see oli mind aastaid saatnud. Isa surmast kuuldes aga langes mu südamelt justkui raske kivi. Lõpuks ometi oli ta turvalises kohas ja ma ei pidanud tema pärast enam muretsema! Rahu, mis mind nii kurba uudist vastu võttes valdas, oli täiesti kummaline. Pärast seda ei nutnud ma enam kordagi, välja arvatud veel üks kord Kambja surnuaial, kuhu mu isa nädal aega hiljem maeti. Minu jaoks oli palju turvalisem isa sinna jätta, kui teda umbjoobes kodutänavalt pikali leida.

Isa kaotamine tundus alguses ebaõiglasena. Mulle näis, et minu kaks vanemat poolõde olid isast saanud palju suurema osa kui mina. Ma ei pea silmas raha, õed lihtsalt tundsid ja teadsid temast rohkem kui mina. Isa pidas alati õde Kirket oma lemmiklapseks ja kiitis teda mulle kui eeskuju. 15 aastat vanemast Kirkest on saanud edukas ärinaine, ta õppis Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat, asutas siis ajakirja “Stiil” ja lõi Ivo Nikkolo moeäri. Ma ei ole oma poolõdedega lähedane, kohtusin lapsena nendega ainult paar korda aastas, peamiselt vanaema hauaplatsil Kambjas, kus me tihti kõik koos isaga käisime. Majandusliku mõtlemise poolest on kõigutamatu ärihai Kirke kindlasti isasse, mina olen emotsionaalne kanapea ja rahategemisest ei tea ma tuhkagi. Minu tädi, kunagine tuntud skulptor Erika Haggi ehk tädi Eka ütles isale ikka, et kui su laps ei oska matemaatikat, saab temast kunstiinimene.

Ent samal päeval, kui isa suri, pidin tema rolli üle võtma ja emale toeks kasvama. Tasapisi hakkasin mõtlema kõigele sellele, millele tavaline laps kunagi ei mõtle: kust me saame talveks küttepuid?  Kui palju jääb meile ema palgast toiduks ja riieteks?  Päeval, kui mu isa suri sai minust täiskasvanu.