Katrin Lust: jaburaim seadus, millega Eestis kokku puutusin

Jaanuari alguses tekkis ühel mu Eesti pereliikmel soov minna õppima uut eriala. Talle on meeldinud kogu elu küpsetada ning nõnda tekkis idee minna kokanduskooli, et hiljem kondiitripaberitega oma firma luua. Kooli astudes tuleb aga loomulikult ette näidata keskkooli lõputunnistus. Kuna pereliige on neljakümne aastane ja keskkooli lõpetamisest on möödunud 22 aastat, siis oli tal raskusi selle koltunud dokumendi üles leidmisega. Vahepeal on kolitud, pere loodud ja lapski sünnitatud.

Pereliige otsis ja otsis aga tunnistust ei leidnudki üles. Mis seal ikka, mõtlesime me kõik. Tuleb kunagisse kooli helistada, lõputunnistuse koopia teha ning sellele passiga järele minna. Vähemalt nii ütleb normaalse inimese mõistus esimese hooga. Tuleb aga välja, et lõputunnistuse kätte saamine koolist polegi aga nii lihtne. Selleks on Eesti Vabariik (või pärineb see Nõukogude Liidu aegadest) välja mõelnud idiootse seaduse.

Pereliige helistas kunagisse keskkooli ja sai teada, et kuigi lõputunnistus on neil täiesti olemas, ei saa nad sellest koopiat teha enne, kui inimene on lehes kuulutanud, et ta tunnistus on tõesti kaduma läinud. Isikut tõendava dokumendi alusel ei tohtivat kool tunnistuse koopiat õpilasele anda. Passi asemel on vaja kaasa võtta hoopiski ajalehekuulutus, mille kool saab hiljem dokumentidesse lisada selgitusega, miks koopia väljastati.

Lõuna-Eesti kooli sekretär selgitas, et selles ajalehekuulutuses peab selgelt kirjas olema, et lõputunnistus on tõepoolest kaduma läinud ning inimene otsib seda.

Tule taevas appi! Kas midagi nii idiootset on üldse võimalik välja mõelda? Kui ajalehekuulutus ütleb, et tunnistus on kadunud, siis kool usub ajalehekuulutust, mille iga inimene võib välja mõelda, aga mitte isikut tõendava dokumendiega endist õpilast. Kusjuures oluline on veel mainida, et selle absurdse ajalehe kuulutuse peale kulutab inimene seitse eurot.

Ma olen mitu nädalat püüdnud sellest seadusest aru saada, aga mõistus ei võta kinni. Milleks sellist totrust on vaja? Kui inimesel on kaasas pass, siis sellest peaks ju ometi piisama. Või mis selgitust või tausta jagab koolile see vajalik ajalehekuulutus, mille lõputunnistuse kaotanud inimene peab ilusasti kääridega välja lõikama ja õpetajale nagu esimese klassi laps ette näitama?

Selliseid lugusid kuuldes on küll tunne, et kas Eesti ikka on arenenud Euroopa liikmesriik. Vangutan  pead ja mõtlen, kes neid seadusi kirjutab või korrigeerib. Ja selle asemel, et maksta ajalehele seitse eurot võiks ta ju selle raha oma endisele koolile anda või mis…