Katrin Lust: kohutav peresisene tragöödia on elu suurim õppetund

Inimene mõtleb harva, et tegelikult ripub meie kõigi elu hapra juuksekarva otsas. Argipäeva murede keskel pole meil tihti aega olla õnnelik oma tervise ja lähedaste heaolu üle. Reede õhtul tülitsesin ma oma abikaasaga nii tuliselt, et asjad lendasid ja õhus oli hingemattev elekter. Kui te küsite nüüd, millepärast me täpselt jagelesime, siis ei tule see mulle enam meelde. See kõik oli nii tühine ja tundub veelgi mõttetum selle taustal, et päev hiljem oleksin ma äärepealt oma abikaasast läbi raske õnnetuse ilma jäänud.

Laupäeval kella viie paiku õhtul kukkus Adam polo mängides ühe meie hobuse seljast nii õnnetult, et ta viidi kiiraabiautoga poloväljakult otse haiglasse. Adamil oli raske pea- ja kaelatrauma ning ta ei suutnud pärast kukkumist mõnda aega liigutada oma keha.  

See oli traagiline hetk, mil kogu minu või õigemini meie mõlemi elu varises kildudeks. Ma ei teadnud, kas mu abikaasa jääb ellu, kas ta langeb kiirabis teel haiglasse koomasse... Ma ei teadnud ka seda, kas ta suudab sellest kõigest eluga pääsedes enam kunagi käia või rääkida.  

Haiglas oldud tunnid venisid muidugi nagu tigu ja kell valgel palatiseinal oli jäänud justkui seisma. Adam oli tunde uuringutel, samal ajal ootasin mina, käed palveasendis, ja lugesin läbi akna taevas sõudvaid tumedaid vihmapilvi. Ja kuigi neli tundi hiljem saime me teada, et tema kaela- ja selgroolülid on korras, hoiti teda tugeva peapõrutuse ja selgrootraumaga intensiivravipalatis. Varahommikul saadeti ta West Sussex Chichester St. Richard haiglast naabermaakonda suuremasse haiglasse ajuuuringutele.  

Ja kuigi see kõik oli minu jaoks rohkem kui šokeeriv ja ma tahtsin valju häälega nutta, pidin ma end vaos hoidma eelkõige Adami pärast, keda arstid püüdsid rahulikuna hoida. Kui teda kanderaamil ühe kompuutri alt teise alla viidi, jõudis ta mulle vaid vaevu märkida, et kuigi ta on polo mängude tõttu läbi elanud paljusid raskeid õnnetusi, oli viimane kukkumine tema jaoks elu õudseim kogemus. Tunne, et sa ei suuda oma keha enam liigutada, oli Adami sõnul midagi, mida ta ei unusta mitte iialgi.

Kui õnnelikud me tegelikult oleme oma igapäevaelus ja kui mõttetud tunduvad selliste tragöödiate kõrval meie argielu probleemid.  Ometi jõudis kogu see õnnetus mulle endale kohale alles siis, kui ma jõudsin koju ja avasin välisukse. Suure toa laualt vaatasid mulle vastu kaks valget kohvikruusi, mis olid sinna ununenud, kui me kiirustasime päeval polole. Kui ma lasin pilgu üle ukse kõrval seisnud kingade, ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida.   

Vaid mõned tunnid tagasi oli kõik korras. Me olime kodus, televiisor mängis ja kohvi auras laual. Südaöösel olin ma aga üksi ja kõik oli järsku teisiti. Inimene minu kõrvalt oli kadunud. Järsku igatsesin ma selles hämaras toas kõige enam just seda argipäevast ja kõige tavalisemat hetke…   Mõte sellest, kuidas elus võib muutuda kõik vaid ühest momendist ajab mind siiani endast välja. See on kogemus, mis hirmutab ja ei lase magada. Tahtmatult tekib hirm kõige ees. Me võime oma elu kaotada mitte ainult hobuse seljast kukkudes, vaid üle tee kõndides, autoavariis või kasvõi libedast vannist välja astudes.   Esimese hooga olin ma muidugi vihane. Miks see õnnetus just meiega juhtus. Nüüd, ligi neli päeva hiljem, suudan ma seda kõike aga sügavamalt analüüsida. 

Õnnelikult lõppenud õnnetustel on siin maailmas inimese jaoks täita meeletu roll. Neis on jõudu panna meid elu nägema õige pilgu läbi ja nautida inimeseks olemist kõige lihtsamal tasandil. Argimured on koormavad, aga pärast šokeerivat õnnetust saab inimene aru, et ainus, mis siin maailmas tegelikult loeb, on meie enese ja meie lähedaste tervis. Kõik muu nagu raha, töö -ja suhteprobleemid on tegelikult lahendatavad ja mängivad meie elus väiksemat rolli kui me arvame.