Loomulikult ei saa siinkohal nahutada ainult meie naisi. Ma tean piisaval hulgal briti mehi, kellest on saanud isad pärast üheöösuhet ning nad peavad last (loe naist) toetama praktiliselt kogu oma elu. Me kõik teame, et laps avab paljude naiste jaoks ukse (eriti võõrana välismaal) ning selle asemel, et rügada tööd mõnes kohvikus koristajana, on kergem saak haardesse saada kohalik jõukam mees ning temaga kiiremas korras laps teha.

Üheöösuhtest sündinud lapsi kasutatakse väljapressimiseks

Nojah, nüüd on hulk naisi, kes ütleksid mulle, et kui mees julges voodisse ronida, siis peab ta ka vastutuse võtma. Üks minu tuttav britt rääkis loo sellest, kuidas ta oli Pariisi ööklubis kohanud piltilusat vene neidu, kes oli ta pärast metsikut pidu oma koju ahvatlenud. Õhtu lõppes muidugi voodis, kus tütarlaps valetas mehele, et ta võtab rasestumisvastaseid tablette. Vahepeal nad ei kohtunud, kuid kuu aega hiljem helises mehe telefon. Venelanna oli rase ning nõudis esimest sissemaksu. Raha, mis pidi kuluma rasedusele ja arstidele läks aga hoopiski käekottide ja kingade peale. Lisaks sellele suitsetas neiu lapse tervisele mõtlemata päevast päeva kanepit ja nõudis raha muudkui juurde.

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis tunne võib olla see mees, kui sa oled surutud seisu, kus sa saad lapse naisega, keda sa ei tunne, kes on sulle esimesel kohtumisel valetanud ning kes pressib lapse kaudu sinult päevast päeva raha välja. Ja muide, alati ei jõua mees ja naine voodisse mehe algatusel, väga tihti on just naised need, kelle initsiatiivil riided seljast lendama hakkavad.

Miks tehakse laps mehega, kes ei ole nõus abielluma?

Loomulikult ei saa ma siinkohal ühte patta panna kõiki Eesti naisi, kes on saanud abieluvälise lapse. Aga ikkagi, mis on see põhjus, mis sunnib Eesti naist sünnitama lapse mehele, kes ei ole palunud tema kätt? Abielu on minu meelest vajalik mitte eelkõige paarile endale, vaid just lastele, kes kasvavad üles normaalset peremudelit nähes ning hiljem selle järgi oma isiklikke arvamusi seades. Kui isa kutsub ema laste emaks, siis teeb seda ilmselt ühel päeval ka poeg.

Üks on kindel. Laps ei hoia meest kinni. Mees on koos naisega ainult siis, kui ta seda kogu hingest tahab. Abielu võib olla tühine paber, ometi näitab see minu jaoks seda, et mees on oma naises kindel ning soovib temaga koos olla kogu oma elu.

Huvitav on veel see, et naised, kes on õnnelikus abielus, sünnitavad tihti palju hiljem kui need, kes on vabas suhtes. Neil ei ole vaja turvatunnet, mis lastetu vabasuhte puhul naisi kummitab.

Mul on kahju, et Eestis ei ole abiellumine justkui moes. Suur osa perekondadest elab vabaabielu ja nii tekib tulevikus Eesti lastel veelgi vildakam arusaam õigest peremudelist.

Kui vabaabielus olevad naised end kokku võtaksid ja mehelt küsiksid, mis on see põhjus, miks nad pole palunud veel nende kätt, tuleks välja tõde, mida paljud meist kuulda ei taha. Kergem on kasvatada last ning teada, et mees on sunnitud lapse ema eest alati hoolitsema kui avada Pandora laegas ja mehest hoopiski ilma jääda.

Minu meelest on abielu juures midagi väga ilusat. Isegi siis, kui see on mingil põhjusel lahtutatud, teab abielus sündinud laps, et kunagi olid tema vanemad armastuses üksteise vastu rohkem kui kindlad.