Katrin Lust: ma täiesti mõistan, miks egiptlased eestlannadele nii väga meeldivad
Eelmisel nädalal saabusin Egiptusest. Täpsemalt Sharm el Sheikhist. Kuigi ma ei olnud varem sellel maal käinud, olin ma kuulnud šokolaadipruunidest egiptlastest läbi meedia või isiklike tuttavate. Ikka ja jälle oli keegi eestlanna Egiptuse reisil kõrvuni armunud endast poole nooremasse egiptimehesse. See armastus oli nii suur, et mõned nendest meestest olid isegi soojast päikselisest Egiptusest külma ja kargesse Eestisse kolinud.
Minu kui kõrvaltvaataja jaoks oli taoline kooslus tihti arusaamatu ja ma ei mõistnud, mis on see, mis tõmbab Eesti naisi nii kohutavalt moslemi usku ja väga vastandlikku laadi meeste poole. Kirjutasin sellest kunagi ka Delfi Naistekasse kritiseeriva kolumni.
Olles aga kohapeal neid mehi ja olukorda oma silmaga näinud, siis ma täiesti mõistan, mis Eesti naisi püramiidimaa meeste poole magnetina tõmbab ning nende suurimaks boonuseks ilmselt ongi see, et nad erinevad eestimaisest mehest nagu öö ja päev.
Eesti mehi on ka tegelikult igasuguseid. Mina pean ausalt märkima, et ma olen viimasel ajal kohanud väga palju väga viisakaid, südamlikke ja võrratu olekuga Eesti mehi ja kasvõi noori isasid, kes oma lapsi vaat et rohkemgi hoiavad kui emad. Neid kinniseid, matslikke, külma ning jäiga iseloomuga mehi, kes naisi lautadeks kutsuvad, jätkub aga meie riiki kahjuks samuti endiselt palju. Just seetõttu ma mõistan, et Eesti naine, kes pole harjunud kuulma komplimente ja hellitussõnu, langeb Egiptuses sealsete meeste lummusesse.
Pean ausalt tunnistama, et kuigi egiptimehed on läbipaistvalt võltsid ja lääged, oskavad nad naise pea alati oma komplimentidega naeratama panna. Nende tühjad komplimendid tunduvad küll naeruväärsed, aga ometi puudutavad need naisterahva hinge, sest kellele meist ei meeldiks kuulda enda ja oma välimuse kohta midagi head. Seda enam naudivad taolisi sõnu naised, kes neid komplimente oma mehe või endise elukaaslase käest pole kunagi varem saanud.
Kui eestlanna, keda on kogu elu mehe poolt väärtusetult koheldud, kohtub mõne taolise päikesepoisiga, siis on minu jaoks mõneti arusaadav, miks see inimene endale nii kiiresti hinge lastakse. Ühelt poolt me kõik teame, et egiptimehed püüavad oma vaesest riigist igal võimalusel läbi välismaiste naiste pääseda, teisalt pakuvad nad aga naistele just seda, mida nood tihti oma riigis tikutulega taga ajavad. Meest, kes oskaks neile tähelepanu jagada.
Mul ei jää muud loota kui seda, et Eesti mehed samas hoos nagu siiani soojuse ja toreduse poole arenevad ning julgevad oma naisi koheldada samasugusel viisil kui kuumad Egiptuse poisid.
Eesti mehed on kindlasti tuhandeid kordi paremaid kui egiptimehed, ainult kui nad õpiksid selgeks selle kõige lihtsama — mitte ainult hinnata ja armastada oma kaasat, vaid seda talle ka valjuhäälselt öelda.
