Suur osa nendest mitteametlikest kaasadest arvab ise, et nende suhe on ilma dokumentide seatud piirideta vabam, ja et abielu kui selline on niikuinii tänapäeval muutumas ajalooks.

Kui Nõukogude ajal abielluti selle pärast, et ametlik suhe oli kohustus, mis tagas tihti elamispinna, siis tänapäeva mehi sunnib abielluma mõte, et nad võivad naisest vastasel juhul ilma jääda.

Naine, kes on iseseisev, kaunis ja humoorikas ning kes haarab paljude meese pilke, on mehe jaoks isuäratavam kui tütarlaps, kellel puudub ambitsioon elus läbi lüüa. Naised, kellel ei ole kavalerikandidaatidest tihti puudust, saavad tanu alla just seetõttu, et mehel on hirm neid kellegile teisele kaotada.

Inimesed võivad rääkida vabaabieludest nii palju kui nad tahavad ja uskuda, et vabas suhtes on sama palju armastust kui ametlikus suhtes. Ka mina olen veendunud, et mees kellel on naisega lapsed ning seljataga pikk kooselu kindlasti hoolib ja armastab oma kaasat. Ta on temasse kiindunud ja tihti ei oska ta ilma elukaaslase ja lasteta isegi enam hakkama saada. Ometi unistab see mees kuskil kauges peasopis võimalusest kunagi kedagi teist kohata. Sest kui ta oleks oma naises sada protsenti kindel, ei oleks ta vabasuhtes.

Tõde pole mitte see, et abielu on ajast ja arust, vaid pigem see, et üha enam inimesi armastab vabaabielu, sest see on mugav. Me kõik teame, et mees kes ei ole abielus arvab tihti, et ta on endiselt vaba. Mis siis, et teda ootab kodus kaks last ja armastav naine. Ja kui see n-ö vaba suhe peakski lörri minema, on see kordades kergem kui lahutuspabereid ajada.

Mul on Eestis mitu meestuttavat, kes räägivad sellest, kuidas ma olen abielunaisena oma elu lõplikud valikud teinud. Minu vabaduspäevad on abielus olles loetud. Mul on nende vestluste sisu raske mõista, sest nende kodus kasvab kaks või kolm last. Kui keegi meist on lõplikud valikud teinud, on need mehed, kes on otsustanud isaks saada. Aga veidral kombel ei leia Eesti mees isaks olemises mingeid piiranguid. Piirangud algavad nende jaoks ainult abielust.

Kui ma vaatan omaenese sõprusringi, siis kõik tõeliselt armunud mehed on oma kaasad tänaseks altari ette viinud. Need, kes on oma suhtes mingil põhjusel ebakindlad, kasvatavd küll koos lapsi, kuid elavad endiselt vabaabielus.

Kallid naised, me elame vaid korra ja just seetõttu soovitan ma teil üles otsida elu tõeline armastus, mitte veeta oma elupäevad mehega, kes on teiega koos mugavustundest. Viige jutt abielule ja vaadake, mis nägu ta teeb. Abielust rääkides löövad tavaliselt välja mehe tõelised tunded. Need, kes usuvad, et nad suudavad elukaaslase laste või muude trikkidega endaga abielluma panna, jäävad lõpuks neist ikkagi ilma. Mees jookseb ühel hetkel ära või võtab kõrvalt armukese.

Tõeliselt õnneliku suhte tunneb süda ära juba kaugelt ja see ei vaja nippe ja trikke ning on selge nagu kristallpuhas vesi. Abielus ei ole, muide, mingeid piiranguid. Palju suurema vastutustunde seavad lapsed ning nendega seonduvad kohustused. Eesti meestele tahaksin ma südamele panna — ärge tehke lapsi naistega, kellega te ei kavatse tervet elu koos veeta. Abielu on terve perekonnamudeli alustala!