Katrin Lust: suhtenõu latiinodelt — ära koli mehega enne abiellumist kokku!
Eelmisel korral oli teemaks abielu. Minu kolumni läbivaks jooneks oli mõte, et õige armastuse tunneb kaugelt ära ning mehe seaduslikku suhtesse meelitamiseks on vaja ainult õigeid tundeid.
“See pole tõsi!” laiutas üks polo mängijana leiba teeniv argentinlane käsi, “Argentina naistel on mehe abiellu meelitamiseks sadu erinevaid trikke.”
Kehitasi esimese hooga õlgu. “Mis mõttes?” Nende arusaam keeras mu enda mõtted armastusest ja abielust pea peale.
Kuumaverelised latiinopoisid aga selgitasid. Kui naine tahab, et mees neid tõsiselt võtab, peab ta mängima mängu. “Naine ei tohi mehe jaoks olla kunagi liiga kättesaadav,” rääkisid nad justkui ühest suust. Korralikud argentinlannad, kes on muide sügavad katoliiklased, ei koli näiteks mehega kunagi enne kokku kui nad on abielus.
“Kas see põhimõte kehtib ka tänapäeva ühiskonnas?” hakkasin ma esimese hooga naerma. Nende jutt tundus liiga vanamoodne. “Absoluutselt,” vastas aga tõmmu naha ju tumedate pikemate juustega Gaston, “Ma olen oma tüdruksõbraga käinud viis aastat. Nädalavahetused veedame me alati minu või tema juures, aga lõplikult kolime me kokku mais, pärast meie pulmi.”
Ma olin üllatunud ja šokeeritud. Gaston on pärit rikkast aristrokraatlike juurtega Argentina perekonnast ning tal on lisaks sajale hobusele ja heale polokarjäärile ette näidata kaks ülikoolidiplomit. Vau, kas tõesti räägivad mehed siinpool maakera abielust ilma vanamoodsa noodita vaid lausa uhkust tundes?
“Mees tahab alati midagi, mida ta ei saa. Kui naine kolib mehega enne abiellumist kokku, siis milleks on üldse mehele sõrmust vaja. Tal on ju kõik siis nagunii juba olemas…see teebki mehed laisaks.”
Kui Argentina mehed saavad teada, et Eesti naised kolivad oma meesõbraga kokku suhteliselt kiiresti, on nad ehmunud. “Nii ilusad naised ja annavad ennast nii kergesti kätte. Miks nad endale kõrgemat hinda ei sea?” ei mõista nad mu juttu.
Kui ma selgitan, et Eestis pole iga kolmas paar abielus ja tihti kasvatavad inimesed ka abieluväliseid lapsi, hakkavad latiinod nägusid tegema. “See on ju suhteliselt litsakas…” ütleb üks neist.
Pärin latiinode käest kolumni tarvis veel. Kuidas meelitada endaga abielluma mees, kellega sul on juba lapsed ning selja taga pikk kooselu?
“See on väga raske küsimus. Ma ei tea, kas sellist asja juhtubki…” Mehed teevad juttu pika pausi, kuni üks neist leiab siiski lahenduse, “Naine peab tema juurest ära kolima ja mehe enda järele igatsema panema. Või ta läheb teise linna ja teeb seal näiteks paar päeva nädalas tööd…midagi mis paneb mehe mõtlema, et võib oma kaunist naisest ilma jääda!”
Ma mõistan, et latiinode katoliiklikke harjumusi on võimatu eestlastele õpetada. Ometi on nende meeste jutus terake tõtt. Eesti naine hoiab end tavaliselt tagasi ainult enne esimest seksi. Kui voodis on asjad juba paigas, on kombeks mehega kiiremas korras kokku kolida ja lapsed teha. Argentina meeste jutu tõde on see, et milleks sellele mehele enam seaduslik suhe, kui tal kõik juba ilma seaduseta olemas on.
Naised, ärge laske mehel oodata ainult esimest vahekorda. See ei ole suhte kõige olulisem osa. Oluline on end hoida niikaua, kuni mees peab vajalikuks teie kätt paluda ning ta ootab, liblikad kõhus, hetke, mil ta saab teiega koos elama hakata.
Eestis on liiga palju abieluväliseid suhteid ja abieluväliseid lapsi. Argentinas ja Ladina-Ameerikas on abiellumine endiselt moes ning hoolimata lahutuste arvude kasvust peetakse seaduslikku suhet iga haritud ja majanduslikult tugeva perekonna alustalaks.
Huvitav on see, et Argentina mees ei pea litsakaks ainult naist, kes temaga liiga kiiresti voodisse ronib, vaid ka seda, kes mehega liiga kiiresti kokku kolib ning tema peale lootma jääb, andes sellega käest kõik oma kaardid.
