Katrin Lust: üksinda olemine teeb haigeks ja koledaks
Kuigi ma olen oma keha eest alati sportimisega hoolitsenud, siis toidu suhtes olen ma üksi olles suhteliselt ükskõikne. Kui olen üksi, ei ole mul välja kujunenud kindlat söömiskorda ja nii võin ma tihti oma toidukorrad hoopiski unustada. Aastal 2007 kannatasin ma söömishäirete all, mis rikkusid mu mao limaskesta niivõrd, et täna ei saa ma nautida paljusid toite ja jooke.
Mulle meenub telefonikõne, mille kestel mu ema küsis mu käest, millal ma viimati sõin. Vajusin toona pikka mõttepausi. Ma olin söönud kolm päeva tagasi tagasihoidliku lõuna sõbrannaga. Mõni ime siis, et pärast nii pikka mittesöömist hakkasin ma korraliku toidukorra peale oksele. Ja kuigi ma olin ihaldatud peenike, oli mu näonahk kollane ja väsinud. Pärast seda veetsin ma harva päevi meie Londoni kodus üksi, vaid elasin abikaasa pideva tähelepanu all maal. Tänu ema murelikele küsimustele hakkasin ma ise ja mu abikaasa mõistma minu haiglaseks muutunud mittesöömist.
Ainult tänu pidevale vaatlusele hakkasin ma taas korrapäraselt sööma ja sain aru kui oluline on inimese jaoks just soe kodune toit. Esimese normaalse söögikorrani oli mul aga pikk ja okkaline teekond ja kuigi see kõlab kummalisena, oli toona minu jaoks kõige suurem abi õlust. Kui toit ei püsinud enam sees, oli just kerge hele õlu see, mis väikeste lonksude kaupa mu mao uuesti tööle pani. Korda, kus ma oleksin endale üksi olles kirglikult maitsvaid ja tervislikke toite vaaritanud ei suuda ma meenutada üldse.
Loomulikult on minu juhtum ekstreem, mis toimis minu jaoks kui uskumatu õppetund, mis näitas selgelt- vähemalt minu jaoks- et kooselu muudab inimese hoolivaks mitte ainult teise suhtes, vaid eelkõige iseenda jaoks. Üksi olles ei pane me valeks muutunud harjumusi enam tähele. Tänaseks olen ma õppinud tegema maitsvaid tervislikke salateid, sööma korrapäraselt päevas vähemalt korra sooja toitu ning tähele panema seda, kui mitu korda nädalas söön ma kana, pasta, liha või kalaroogi. Koordineerides oma söögikava, püüdes balansseerida vähemtervislikku tervislikumaga on mu näonahk muutunud paremaks, küüned ja juuksed tervemaks.
Üks armas tuttav ütles, et tema kehakaalule mõjub kooselu mehe ja lapsega aga hoopiski koormavalt. Mees ja laps nõudvat pidevalt pastaroogi ja nii paisub sõbranna nendega koos süües nagu õhupall. Kui ta oleks üksi, sööks ta enda sõnul tunduvalt tervislikumalt.
Sõbrannal võib õigus olla, ometi tahaksin ma talle siinkohal pisut vastu vaielda. Naisena on meil süüa tehes meeste üle suur võim ja kuigi ka minu abikaasa on suur pastaroogade armastaja, olen ma suutnud meie igapäevaelus sisse viia hulka tervislikuma dieedi. Nii valmistan ma päeva põhiroa kõrvale suure potitäie maitsvat rohelist salatit, millesse ma lisan tomatit, kurki, avokaadot, maisi…ja kõike muud tervislikku. Salat eelroana vähendab muide söögiisu ja nii saab kõht kiiremini täis.
Ja kuigi ka minu mees armastab pastat ja liharoogi, olen ma õppinud vahelduseks tegema maitsvaid kuid tervislikke kanaliha ja kala roogasid. Kaheksi olles on tuju mõlema dieedi eest hoolitseda ja teinteisesse tervislikku toitumist harjutada. Pirukate ja muude magusroogade asemel sööme me juba aastaid marju ja puuvilju. Kolmeprotsendilise piima asemel olen ma harjunud letilt haarama 1.7 protsendilise piima, mis on tunduvalt tervislikum. Oma kogemuste põhjal olen ma veendunud, et liiga pikalt üksi elamine võib mõjuda ebatervislikult. Kahekesi olemine motiveerib kokkama, sportima ja teinteise eest hoolitsema rohkem kui üksinda olemine.
