Katrin Pauts: ikka jube hea meel on, et konkurent ei võitnudki auhinda, mida ise tahtsin!

 (17)

Katrin Pauts
Katrin PautsFoto: Rauno Volmar

Olen üks neist tüüpidest, kellele pidevalt saabub Messengeri ärgitusi: kuule Pauts, sina julged kõik otse välja öelda, ütlegi siis talle või tollele teisele seda ja teist ja kolmandat... Tõsi, jaa, mina julgen ja seda kasutatakse tihti oma huvides ära. Mõne arvates olen püstiloll, et nii teen. Mõned on aga selle julguse pärast kadedad, neile tundun ma vaba nagu linnuke, kui nemad siplevad heade kommete ja koduse kasvatuse kammitsais. Nad tahaks ka olla nagu mina, aga ei söanda. Kardavad suhteid rikkuda, kardavad mainet kaotada, kardavad, aina kardavad...

Näiteks hiljuti vihastas mind Eesti filmi- ja teleauhindade gala. Oleksin viha pärast vaat et läbi lae lennanud. Mind vihastas, et mu kirjutatud seriaali ei nomineeritud, vaid selle asemel ilutses nimekirjas mingi käkk; vihastas, et žüriisse kuuluvad inimesed ilmselt üldse ei süvene, vaid hääletavad lihtsalt tuttavate poolt, sest kuidas muidu saaks nii lolle valikuid teha (näiteks pagarisaade konkureerimas ajakirjanduslike saadetega — tule taevas appi); vihastas totakas süsteem, et iga telekanal sai nomineerida ainult ühe seriaali või saate igast kategooriast, sest nii oli kokku lepitud, ja nii edasi ja edasi… See ilmselt Naisteka lugejat nii detailselt ei huvita, aga vot seriaalikirjutamine on minu töö ja igapäevane maailm. Tahan ka auhindu saada! Kes ei tahaks? Mind erutavad kõik need nüansid väga ja tõmbasin ennast ikka korralikult käima. Sisisesin, susisesin, närisin küüsi ja šokolaadi ja mõtlesin, kuhu selle hullu emotsiooniga nüüd lähen. Mis te arvate, kuhu ma mujale ikka läksin kui Facebooki, loomulikult!

Seotud lood:

Kirjutasin Facebookis ühte ja kirjutasin teist, ikka kuidagi ääri-veeri, lõpuks mõtlesin, et mida kuradit, no mida? Nagunii kõik aimavad, et olen tige ka kade ja kibestunud ja mis kõik veel. Roheline sellest lausa. Mis ma siin ikka ohin ja õhkan, et läks mul endal nagu läks, aga jube hea meel on ikka kolleegide üle, lust, rõõm, päike ja armastus… Ahah? Kui palju kordi olen ise näinud teisi neid sõnu lausumas, endal hapukurginägu peas — ei ole üldse läbinähtav, mkm! Ei ole üldse haletsusväärne pilt! Ja kirjutasingi siis hoopis otse välja, kui jube hea meel mul on, et see teine sari lõpuks ei võitnudki. Siiralt oligi hea meel, no miks ei oleks pidanud olema? Sellisest asjast ju ongi tavaliselt rohkemgi rõõmu kui sõprade võitude üle. Ma ju olen eestlane.

Kahjurõõm on ikka suur rõõm küll

Loe veel

Tunnistage ausalt, kas tõesti ei ole teilgi teinekord hea meel, kui konkurendil ei lähe hästi? Mitte tingimata, et peaks minema ekstreemselt halvasti, aga no et lihtsalt ei läheks ka ülearu hästi. Kui süstitud huultega 20aastane mimm teilt mehe üle lööb, ega ei ole hea meel, kui ta üle kere kärna läheb või teie lurjusest mees temast tripperisse jääb? Või vastik eeskujulik kolleeg, kes on ülemuste tallalakkuja ja teil pinnuks silmas, jääb preemiast ilma? Teleproduktsioonis, kus otsapidi töötan, on täiesti tavaline, et igal kokkusaamisel kolleegidega kirutakse maapõhja teisi kolleege ja nende saateid, lokkab kadedus ja vimm, ennast peetakse teistest paremaks, teisi samas ebaõiglaselt mingite kõrgete ülemuste silmis eelisseisus olevaks jne. Tundub ebaloogiline, et ühel valitud päeval aastas äkki see kõik muutub ja hakatakse üksteisele hardalt head soovima. Pakun, et selle teise seriaali kambal oli ka tuline hea meel, et nemad, kes nad sügishooajal kriitikutelt ainult sõimata said, korjasid äkki kokku pea kõik EFTA sarjanominatsioonid, samas meie, kes saime kiita ja kõrgema reitingu, ei saanud midagi. Küll nad ikka rõõmustasid, et viimaks saabus tähetund ja meil vaid tühjad pihud. Nüüd ei saanud nemad ka ikkagi auhinda, aga mina oleme teenimatult tunnustusest ilma jäänud märter (märter, muide, on väga ihaldusväärne tiitel ja alati on just tema kõigi silmis tegelik võitja, nii et ega ma enam väga nurisegi). Elus valitseb jälle õnnis tasakaal. Kellel, kurat, ei oleks sellise asja üle hea meel?

Nooremana ei olnud ma üldse sihuke lajataja tüüp. Olin vaikne, kondasin mööda seinaääri. Teised tegid mulle liiga, mina olin vait. Keegi ei arvestanud mu soovidega. Kannatasin tohutult. Ühel hetkel hakkasin oma tegelikke mõtteid ja soove välja ütlema ja elu muutus drastiliselt. Sain äkki just seda, mis tahtsin. Pealekauba avastasin, et inimesed kardavad mulle tüli teha ja järsku on mul kordades vähem jamasid, asjad sujuvad — sihuke lajataja on ebamugav tegelane. Mis ma siis kaotanud olen? Võib-olla paar nii-öelda sõpra, kes tegelikult ju siis sõbrad ei olnudki. Ja muud mitte midagi. See oli mulle endalegi vast kõige suurem üllatus, kui vähe sinuga halba juhtub, kui hakkad otse ütlema. Mitte midagi hirmsat ei juhtu. Mitte mingit korvamatut kahju ei sünni. Ülearused ja tülikad inimesed kaovad ise su elust. Pealekauba väldid ehk infarkti ja maksatsirroosi, kui pingeid endasse ei ladesta.

Rahvas ju armastab emotsionaalset narri

Alustasin otseütlemise teemat negatiivsega. See muidugi pole ainult nii — otse saab välja öelda ka oma soove, unistusi, mida iganes. Emotsionaalse inimesena teen sedagi kogu aeg, ma ei pingutagi enam, et midagi varjata. Seegi toob ainult kasu. Ega inimesed tea ju, mida sa tahad ja millest unistad, kui sa ei ütle. Kui aga ütled, hakkavad imed juhtuma. Üks mu vähestest ebauskudest ongi öelda oma unistused ja tahtmised alati valjusti välja, salasoove mul ei ole. Siis läheb kõik täide, absoluutselt kõik. Näiteks mehele tulebki öelda, mis sa kingiks või süüa tahad, tal väga hea meel, et elu kergemaks tegid. Kui ei ütle, toob sulle poest veel mingit jura.

Ja mul on veel üks kogemus: rahvas armastab narre. Narriga on alati lõbus või siis vähemalt meelelahutuslik. Narr pakub meile emotsioone ja intriige. Narrile antakse andeks paljugi, mida reserveeritud daamile ei andestataks. Narril on lubatud välja öelda, mida me kõik salajas mõtleme. Tema võib vabalt teha, mis pähe tuleb, ja keegi ei köhatagi, sest ta, jumala pärast, on ju narr. Kes siis narri peale vihastab? Ma parem olengi see narr kui sisimas vinduja. Parem olen see lapsesuu, kelle mõtted on nagu avatud raamat. Aga ma ei taha olla inimene, keda ise kardan kõige rohkem maailmas — see, kelle puhul me kunagi ei tea, mida temast oodata. Võtke või Putin või Trump — no kumb on hirmsam? Kas narr, kes tuututab kõike avalikult Twitteris, või salatseja, kes ainult jõllitab teid läbitungiva pilguga ega ütle midagi? Või inimene EFTA auhindade žüriis, kes mulle tänaval õliselt naeratab ja küsib, kuidas läheb, aga tegelikult hääletas kellegi teise poolt.

P.S.

Olen ikka veel vihane, et minu kirjutatud seriaal ei saanud nominatsiooni, mis oli välja teenitud. Lööge või maha, ma ei saa sinna midagi parata. Ilmselt ülehomme on viha juba üle läinud, aga kui oleksin senikaua oodanud või lugenud kas või kümneni, oleksin ehk säilitanud killukese rohkem väärikust, aga mu elu oleks suurest närvipingest terve minuti võrra lühenenud — võit või asi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare