Olgu öeldud, et nii sõbranna kui ka mina oleme juba 40ndates eluaastates. Me ei viitsi peale mehelemineku veel mõndagi — oma korterit osta (vastutus!), lapsi teha (jälle vastutus, kuigi sõbrannal on vähemalt koer), rahast tuleb alailma puudu, kui midagi suuremat on tarvis osta. Kes siis aitab? Ikka kas (abielus) mees-sõbrad või ema-isa. Ja emadel on meist kopp ees. Neil on õigus — tavaliselt muretsevad niisuguste asjade eest mehed, õieti muretsetakse üheskoos. Üksinda ongi raske kogu oma elu korraldada ja kinni maksta ning kõige eest veel vastutada kah.

Mis selle meheleminekuga siis on, kas tõesti laiskus? Vaatasime sõbrannaga teineteisele otsa, kui tema ema oli selle süüdistuse välja purtsatanud, laiutasime käsi ja pidime nõustuma. Tõesti ei viitsi. „Mingite meeste kapriisidest on kõrini,” nuriseb sõbranna, kes küll aeg-ajalt endale kellegi leiab, aga kui suhe liiga keerulisse faasi jõuab ning tuleb hakata probleeme lahendama, läheb tal meheisu üle. Ta lööb käega ja avaldab arvamust, et maha jäetud meestele võiks varjupaigad olla, kuhu neid saaks tüdimuse korral tasuta ja kiiresti ära viia.

Ei viitsi elu elada

Mu sõbranna eelistaks, kui suhe jääkski sellesse esimesse lihtsasse ja ilusasse faasi, mida argielu pole veel rikkunud — elevus, romantilised kohtamised, kõik näevad ilusad välja ja näitavad endast ainult oma paremat poolt. Pärast kohtingut minnakse koju ja antakse teisele rahu. Talle ei meeldi näha mehi ja argielu nende inetuses ja alastuses: mustad riided, toiduvalmistamine, koduste asjade planeerimine, aruandlus, tülid…

Ma ise ei viitsi isegi nii palju, et läheks trenni, võtaks kaalust alla ja teeks Tinderisse konto. Milleks? Mul on sõbranna elu pealt vaatamisestki küllalt, tal kättki hoida on piisavalt väsitav. Parem söön ja teen, mida tahan ja veedan kas või nädala järjest koledates dressides ja pesemata peaga. „Suhte juures on nii tüütu, et ma ei saa üksi enam poodigi minna — ta hakkab kohe midagi kahtlustama,” kurtis ükspäev mu tuttav, kes elab koos n-ö teise ringi mehega. Keskeas uut meest otsides on second-hand paratamatu, rikkumata valikuid lihtsalt pole. Rikutud mehed, eriti veel, kui nad on ise eelmise naise poolt maha jäetud, mitte vastupidi, võivad olla tüütud ja armukadedad nagu rikkis arvutiprogramm.

„Oeh, mul ei ole seda tõesti vaja,” ohkan ja asun uuesti oma puhkusereisi planeerima, kuhu saan minna üksi, kellelegi aru andmata ja millal ning kuhu vaid tahan.

Igavesti teismelised

„Tead, kui ma saaksin otsast peale hakata, teeksin kõik teisiti!” pahvatas mu vana klassiõde, kes on lahutatud üksikema, kui üle pika aja suhtlema sattusime. Tal on üks laps, kes, jumal tänatud, on juba suur. „Ja rohkem ma neid ei taha ka!” kinnitas ta. Ta ei pidanud silmas, et talle lapsed ei meeldi (meeldivad ikka), vaid vaba naise elu, mille mõnud avastas ta alles keskealisena. Noorena ta lihtsalt „haarati karussellile”, nagu ta väljendub. „Sa harjud nii ruttu sellega ära,” õhkas ta, kirjeldades oma õhtust rutiini, kus ta tuleb töölt ja istub kohvi ning koogiga teleka ette lemmikseebikat vaatama. „Ma ei pea enam midagi tegema! Mitte ükski kohustus ei oota mind,” oli ta väga rahul ja kahetses, et polnud varem sellise eluviisi peale tulnud. Ta elab nüüd visiitabielu — kui tahab, on mehega ühe katuse all, aga kui üle viskab, kupatab ta mehe uuesti tolle enda koju, puhkab närve ja rahuneb.

Isver, aga mina olen ju kogu aeg nii elanud, mõtlesin seda kõike kuulates. Tõsi see, et kui oleksin kohe noorena mehele läinud ja lapsedki teinud, oleks kõik teisiti, aga praegu olen nii mugandunud, et ei kujuta muud elu ettegi. Ma ausalt ei tea, millest olen ilma jäänud, ma ei oska seda taga nutta. Ehk tõesti tulebki kunagi see faas, kus olen 90 aastat vana ja „keegi ei too leivakoorukestki ukse taha”, nagu mu ema hoiatab.

Kontingent, kellest hakkab aga kahju, on minusuguste vanemad. Vaesed emad ja isad, kes ei saa oma lastest õieti kunagi lahti ja kasvataks nagu 30 aastat järjest teismelisi. Kas ma ise jaksaksin nii kaua sellise vaba ja vastutustundetu inimese ema olla? Ei iialgi — no näete, taas üks põhjus, miks mitte peret luua. Kes garanteerib, et mu tütar viitsib mehele minna?