Katrin Pauts: millest tuleb keskealiste naiste ohjeldamatu viha ja vajadus suguõdesid sõimata?

 (205)
Katrin Pauts: millest tuleb keskealiste naiste ohjeldamatu viha ja vajadus suguõdesid sõimata?
Katrin Pauts. Foto: Erakogu

Arvamuslugude kirjutajana ja ka muidu elus olen tähele pannud, et kõige hullem ja isiklikum sõimurahe sajab naisele veebis või mujalgi kaela mõnevõrra üllatavast allikast — teistelt naistelt. Eriti rajud sõimajad kipuvad olema keskealised naised, kel peaks ometi ju mõistus juba kodus olema. Ma leian, et senikaua, kuni naised on üksteisele hundid, ei ole mõtet rääkida #metoo-liikumisest ega kõigis hädades patriarhaati süüdistada. Miks me siis nii teeme — õõnestame oma õelusega suguõdede jalgealust?

Muidugi on netis sõimajate hulgas ka mehi, aga olen kindel, et suur osa naisi, kes on oma positsiooni või töö tõttu rohkem nähtaval ja seega sõimajatele head märklauad, saab kõige isiklikumat, kriitilisemat ja solvavamat tagasisidet just teistelt naistelt. Olen enda puhul küll tähele pannud, et meestelt osaks langev sõim mind nii palju ei morjenda, sest see on sirgjooneline, mitte nii isiklik ja reeglina ka nii üldine lahmimine, et sõnad voolavad maha nagu vesi hane seljast ja unustan need kohe, kui arvuti kinni panen. Meestega on lihtsam ka vaielda ja nende arvamust muuta — see õnnestub üsna sageli, naised seevastu saavad ainult hoogu, kui keegi nende kriitikat kahtluse alla seab.

Naised suudavad oma õelusi sõnastada nii kurikavalalt, et need hiilivad hinge ja jäävad sinna pikemaks ajaks uuristama. Naised ei pruugigi kasutadagi räigeid sõimusõnu, vaid suskavad pealtnäha viisakalt väljendudes oma mürgiastlaid siia ja sinna, kuni tunnedki end murust madalamana ja halb tuju on mitmeks päevaks kindlustatud. Naistele iseloomulik solvamine on minu kogemuse järgi sulle ülalt kaela langev armutu mahategemine, mis ei jäta sulle alles ühtki helget mõtet, hullemal juhul hävitab su enesekindluse ja teotahte. Sellepärast ei taha ma ka naistega koos töötada, mul on oma võimalik oma närvikava paremini kulutada ja tahan end oma unistuste tööd tehes tõesti hästi tunda, mitte pidevalt selja taha vaadata ja karta, kellelt järgmine torge tuleb.

Seotud lood:

Facebooki üks jutumärkides „eeliseid” on, et anonüümsetest netisõimajatest on saanud nägude ja nimedega reaalsed isikud. Kommentaaride tase on jäänud ikka samaks ja olen selle põhjal teinud statistikat, mis lubab arvata, et kui annaksime näod ja nimed ka anonüümsetele kommentaatoritele, kes võtavad sõna veebiportaalides, osutuks enamik keskealisteks naisteks.

Millest küll tuleb see õudne viha?

Noh, enda meelest ju mõistan neid, kes mind sõimavad. Olen neil pinnuks silmas. Kirjutan raamatuid, „eputan” meedias. Mõnda häirib see nii, et neil on lausa valus. Ning mõnda häirib ettekujutus või eeldus, et pean end seetõttu kõigist teistest paremaks. Sellest kujuteldavast suhtumisest võrsub nii palju vaenu ja susserdamist, et varsti annangi oma vaenlastele täie raha eest. Hakkangi neid vastu vihkama, hakkan vastu õelutsema — tere hommikust, feminism!

Ma ei julge küll väita, et ise patust puhas oleksin — kui kirjutan neid ridu, räägin ju loomulikult ka iseendast. Ka mulle on see valvsus tuttav, sest olen nüüd ju ka ise keskealine naine. Mul on juba kortsud näos ning pekivoldid ei kao ühegi dieedi abil enam nii kergesti kui 30-aastaselt kehalt. Mulle ei meeldi instinktiivselt ükski minust noorem naisterahvas, kellega mulle sümpaatsetel meestel on kõige süütumaidki kokkupuuteid. Tajun automaatselt konkurentsi ja vahel taban end selle mehega rääkides teisi naisi maha tegemas. Mind solvab isiklikult, kui lemmikmees juhtub tegema märkuse, et minust kümme aastat noorem beib näeb ilus välja. Kukun kohe beibet madaldama — kas lihtsameelne mehike siis ei näe, et tollel on ju kunstripsmed, kunstjuuksed ja üleüldse vajab nii paksu võõbakihti ainult väga inetu naine? Ja kuigi see tibi on kolmkümmend kilo kergem kui mina, on tema aju ilmselt rusikasuurune kämp?

Võimalik, et selline naistevaheline konkurents ongi feministide poolt neetud patriarhaadi süü — nii sügaval geenides on meil veendumus, et koht päikese all oleneb ainult võimuka mehe soosingust, ja et see mees hindab naisi ainult välimuse ja seksikuse põhjal, tuleb oma eesmärgile järelikult läheneda alatute võtetega ning hävitada nii palju teisi naisi, kui vähegi enda võimuses. Mida madalamaks õnnestub materdada teise naise enesehinnang, seda rohkem on ju võimalusi endal kuldse rahapaja, armuõnne ja karjääri kõrgpunktide ligi pääseda. Nii me ju ette kujutame, kuigi seda alati endale tunnistada ei tihka. Ma ei leia naiste „v**uvihale”, nagu mehed taolist õelutsemist nimetavad, mingit muud seletust.

Loe veel

Kui lõpetaks selle jama õige ära?

Eelpool kirjeldatud ürghirm vist mängib rolli ka selles, et võimupositsioonile pääsenud naine võib hakata teisi naisi halvasti kohtlema. Ta on elus kaugele jõudnud, seda ilmselt ilma ühegi mehe abita ja pigem ehk teiste naiste toelgi, aga ikka veel on ta valvas, ikka veel tajub ta rivaalide hingeõhku endal kuklas ja kardab, et mõni tibi võib kavalate nüketega ta troonilt tõugata. Kes minuga üheealistest naistest ei mäletaks stseeni „Seksis ja linnas”, kus suhtekorraldusfirma omanik, keskealine sekspomm Samantha palkab assistendiks endast poole noorema neiu ja talle hakkab peagi tunduma, et too töötab talle vastu. Samantha muutub tähelepanelikuks ja leiab ettekäände neiu vallandamiseks. Seejärel kogeb ta, et kõik hirmud osutusidki tõeks — närukaelast plika on tema kliendid üle löönud ja teinud konkureeriva äri. Samas episoodis puutub Carrie kokku verinoore naisfänniga, kes näib teda imetlevat, aga Carriel on kahtlusi tema motiivide suhtes. Loo moraal: ei maksa teiste naiste vastu lahke olla midagi, pärast saad ise vastu näppe. Kõik, mis oled elus saavutanud, hoia kiivalt endale, las teised naised võitlevad oma võitlused ise.

Kõige madalamale langevad naised, eriti need keskealised oma „v**uvihaga” aga siis, kui räägitakse perevägivallast. Eriti võigas on näha naist teise naise kallal ilkumas, et kui peksa said, küll teenisid ka välja. Veel eriti jälk on niisuguse ilkumise tagamaa — teenida tunnustust „ürgmeestelt”, kes arvavad sama. Naisena loen sellistest kommentaaridest välja eriti madalat enesehinnangut, mida üritatakse nii jõledal viisil upitada.

Mis oleks, naised, kui lepiksime kokku, et lõpetame niisuguse käitumise ja mõistame üksmeelselt hukka kõik sookaaslased, kes nii teevad? Mis oleks, kui lepiksime kokku ka selles, et saavutus või tunnustus, mis tuleb teise naise arvelt või teda oma õela keele või tegudega kahjustades, ei ole mitte midagi väärt?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare